... ja muidu mõlgutused

Naistest ja poliitikast

2010-10-21T14:54:00.001+02:00

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Majandusest ja seadustest

2010-10-04T12:32:00.006+02:00

Ma ei ole eriline Mart Laari fännaja. Mingi jälestaja ka mitte. Mart Laar on tore anektoodikangelane, oma likviidsuse likvideerimisega on ta ennast igaveseks ajaks igavesti kirjutanud siirdemajanduste majandusajalukku. Ainult aastaks 2010 võiks majandusteemadel sõna võttev inimene, isegi kui ta on raudse sotsialismieesriide tagant lahti pääsenud ajaloolane, olla läbi lugenud mõne raamatu veel peale Friedmani Valikuvabaduse(, mis ei tähenda, et tegemist pole lugemist väärt raamatuga).

Miks peaks kirjutama põhiseadusesse eelarve tasakaalu nõude? Esiteks kujuneb paktikas eelarve tasakaal pigem erandiks kui reegliks isegi eelnõu tasakaalu puhul - reaalselt jääb aasta lõpus ikka eelarveraha natuke või natuke rohkem üle või puudu. Teiseks on iga-aastane tasakaal majanduspoliitiliselt jabur. Domineeriv majandusmõte soovitab eelarvetasakaalu ühe äritsükli jooksul. Ilus, lihtne ja sirgjooneline soovitus. Ainumas häda on selle kõvera äritsükliga - majandusteoreetikud võivad siin pakkuda nimesid Kitchinist Kondratievini välja, kolmest viiekümne aastani.

1990.-date algul oli vastselt iseseisvunud Eestil probleeme usaldusega, rahvusvahelise ülduse ja huvigruppide veenmises jäkusuutlikus reformiprogrammis. Üleüldine Eesti valitud suund soosis konservatismi ning majanduspoliitika võimalikult ulatuslikku isoleerimist päevapoliitika aevastustest. Parimaks ning ka ekrtreemsemaks näiteks on siinkohal valuutakomitee süsteem. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem ei tohiks Eesti valitud poliitiline suund enam jätkumise osas kahtlusi tekitada, kindlasti mitte nii suuri kahtlusi, mis vajaksid põhiseadusega kummutamist.

Mul on kogemus nende seadustesse kängitsetud majanduspoliitiku kätega ka praktiku poolelt. See ei toimi. Tekitab ainult mõttetut tõlgendamist ja paneb juriste loomingulisust üles näitama. Näiteks Eesti põhiseadus sätestab muuhulgas, et maksumäärad peavad olema kehtestatud seadusega. Ma olen näinud (ja tunnistan eelnõu osas kaasautorlust ;), kuidas Riigikogus läheb läbi seadus, kus maksumäärad või -vahemik polnud üheselt kehtestatud, kuna see polnud lihtsalt võimalik. Me nimetasime omavahel seda kunagi vihmavarju - lahtise vihmavarju - ussi m***ist läbitõmbamiseks. Raske, aga piisava määrde so poliitilise tahte puhul teostatav.

Kõik uus on septembrikuus

2010-09-30T12:28:00.000+02:00

Uku on nüüd päris koolilaps. Selles mõttes, et õpib ka midagi peale koerusetegemise. Tähti ja rehkendust. Toosis on juba õige mitu tähte. Ainsana teeb peavalu i-täht. Mingil kummalisel moel saab i-st e - Rik - ik - ... E :) Steineril oli igastahes õigus, kui ta pani lapsed kõigepealt kirjutama ja seejärel alles lugema. Rehkenduse poole pealt võiks Uku kohe kolmandasse klassi astuda. Tegemist ei ole siiski geeniusega, vaid, khm, vanemate arendustegevusega.

Kui Uku aasta tagasi nõudis temaga male mängimist, siis ei arvanud lapsevanemad teps mitte, et septembris 2010 läheb ta malekooli. Üle aasta oli aega huvil lahtuda, papsi-empsi poolne initsiatiiv puudus täiesti. Aga saatuse eest ei põgene. Sai pakutud nii jalg- kui korvpalli, mis lükati viisakalt tagasi. Nüüd saab iga pühapäev Genti külastatud. Kui juba maletada, siis klubis, kuhu kuulub Belgia ainumas suurmeister :)

Fay kohta see aasta enam ei öelda neutraalne. Peale esimese nädala ma-tahan-tagasi-nijntje-klassi näitab ta nüüd koolis ka välja oma huvi etlemise, laulmise ja joonistamise vastu. Kandvate pauside pidamine hästi välja ei tule. Ning lärmi tegemise kohta viimast väita ei saa. Lootusetu aktivist. Drama Queen. See aasta on ta õps ka sarnasest puust e kooli väravas on mulle peale musi juba rahumeeli tatatud, et ma võin minna. Fay suust kõlas see küll rohkem polkovniku moodi "Laiali minna!". Kõige raskemini läheb Stannul, kel uus lapsehoidja. Siiski on temagi avastanud, et uuel tädil on igati toredad kapid. Stannu on meil tunnustatud kapipede - kui saab, siis näeb ainult tagumikku kapi ukse vahelt. Pottide pannidega pole hullu, aga jahukoti jaole saades kipub seda segadust natuke palju tekkima.

Lisaks on Uku hakanud peale vanaema külaskäiku oluliselt rohkem eesti keelt tönkama. Vanaemad mõjuvad lastelastele hästi. Teisalt Fay ei jaga veel kahest keelest eriti midagi. Lõunalauas vesteldes ütleb ta peale seletamist lihtsalt juustkaas. Stannu lemmiksõna "kaka" on õnneks internatsionaalne.

PPP e piiskoppidest, preestritest ja pedofiilidest

2010-09-17T09:32:00.005+02:00

"Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men." (1887, Lord Acton kirjas piiskop Mandell Creightonile)

Juba kuid ei ole olnud eetris uudistesaadet, mis ei puudutaks pedofiiliaskandaali Belgia katoliiklikus kirikus. Ning eilses õhtusöögilauas võtsin ma just eelneva motoga jutuajamise kokku. Täna hommikul tabas mind paras jahmatus, kui ütlemise autorit netis kindlaks tehes selgus, et tsitaat pärineb kirjast piiskopile!

Võimu omavad inimesed ei käi sellega iga kord tasakaalukalt ning hoolivalt ringi. Pedofiilia on kole, ühiskondlikult mitteaktsepteeritav ja õigustatult kriminaalselt karistatav. Laste seksuaalse kuritarvitamise korral on kuritarvitaja sageli omast perest. Koletu, aga sugulasi peab kahtlustama.

Samas viimaste kuude sadadesse ulatuvate kaebuste tulv toob ka kehva maitse suhu. Kusjuures valdavalt on tegu juriidiliselt aegunud juhtumitega. Ma saan aru ohvrite soovimatusest "kapist välja tulla", aga õigeaegne kellalöömine oleks ehk ohvrite arvu vähendanud. Igasugused viited laste teadmatusele nii kauges minevikus, teistele aegadele ning seksist mitterääkimisele kõlavad jaburalt - kakskümmend aastat tagasi (nii kaugest ajast enamus "keisse" pärineb) oli tegemist aastaga 1990. Madonna album Like A Virgin nägi ilmavalgust 1984, 9 1/2 nädalat esilinastus aastal 1986 :). Vagadus on voorus, aga puritaanlus näib kohatu.

Teisest külest tekkis mul mõte, et paljud ametid tõmbavad ligi teatud omadustega inimesi. Raamatupidajad on kuivikud, politseinikud vägivaldsusele kalduvad või vähemalt füüsilist kontakti mittepelgavad jne. Muidugi ei maksa sellist stereotüpiseerimist absoluutselt võtta. Aga katoliku preestri amet kipub keskmiselt rohkem pedofiile kokku meelitama. Vahel astuvad inimesed vabatahtlikult tsölibaati mitte joogi eesmärgiga oma (seksuaal)energiat nirvaanasse jõudmiseks kasutada, vaid hoopis oma hinge räpase tahu varjamiseks.

Ajakirjandussuvest

2010-09-06T14:13:00.000+02:00

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...

Külalislapsed

2010-07-24T15:13:00.011+02:00

Jälle rahvuslus päevakorral. Vana lemmik Pullerits võtab sõna. Esiteks välimus ei tähenda absoluutset edukust meeste jahtimisel. Väline ilu paistab ehk esmajoones välja, aga sisemine tahk tuleb lähedamalt suheldes ju ometi ka paratamatult ilmsiks. Minul on küll olnud paar eesti mehest poiss-sõpra, kes tõenäoliselt tänaseni kergendatult ohkavad, et hullust lahti said. ;) Välimus ja rahvus ei pruugi veel head tiimi kokku anda.

Mina räägin siiski rahumeeli oma lastega eesti keelt. Kusjuures mu vanem, kel tagatipuks ürgeesti nimi (ja ürgeestlased ei olnud Kevinid), läheb sügisest päriskooli. Eesti keel tundub lihtsalt kõige loomulikum. Kuigi nii võib ka kehalisi vigastusi tekitada - mu poja klassikaaslane on kordas mu eesti keele peale suu ammuli vastu posti kõndinud. Vahel räägin mehega ka eesti keeles. Tema selle peale vastu posti kõndinud ei ole. Aga nüüd loota, et sellise ühe tilkuva eestikeelse mulinaga lapsed eesti keelt ladusalt rääkima hakkaksid, on pehmelt öeldes naiivne.

Küll saavad lapsed raskusteta aru ema (st minu) keelest ja vajadusel selgitavad umbkeelsele vanaemale Monopoli mängu reeglid ära. Motivatsioon on oluline :) Õnneks passivad hollandi ja eesti keeled blondide lastega kokku. Hoidku veel lingvistilis-eksterjöörse kakofoonia eest! Ausalt, ma ei olnud veel kunagi mõelnud, et sellist asja peaks silmas pidama.

Kui nüüd jõuda rahvuse defineerimiseni ja emamaaga sidemete hoidmisesse, siis läheb pilt märksa sogasemaks. Ma ei arva, et eesti keele rääkimine lastega ja nende reeglipärane Eestisse tarimine ilmtingimatta enesepettus peaks olema. Mingid sidemed nii säilivad, kui tugevad, on iseküsimus. Ma ei looda, et ma kasvataksin kolme padueestlast. Nad on ju nö poluvernikud e milleks reaalsust püüda eitada?

Keele ja elukeskkonna roll rahvuse määramisel ei ole nii ilmselge, kui Pullerits seda välja paista laseb. Jah, eestlane peab rääkima eesti keelt. Samas ukrainlasi on hulgim, kes ukraina keelest heal juhul aru saavad. Belgia lahkuv peaminister on kahevereline ning perfektselt kakskeelne, ometi positsioneerib ta ennast vähemalt poliitikamaailmas flaamina. Mitut heebrea keelt või idishit rääkivat ja Israelis elavat juuti te teate? Ja mitut, kes neid kriteeriume ka parima tahtmise juures ei täida? Maroko emigrantide järglasi, kes kogu elu Belgias mööda on saatnud ja ehedat kohalikku murrakut suudavad rääkida, leidub Antwerpenis hulgim. Siiski eelistavad osad kasutada aarabia hülgeaktsendiga hollandi keelt.

Mu poeg peab ennast täiseestlaseks, kuigi vaevalt enamus tõsisemaid rahvuslasi tema positsiooni toetaks. Näiteks Soome teab ajaloost perioodi, kus saami kogukond tegi läbi plahvatusliku kasvu. Demograafiaga polnud situatsioonil muidugi miskit pistmist, vaid vähemuse-väikerahvaste trendikaks muutumisega. Ehk rahvuse juures mängib ennekõike rolli, kellena inimene ennast ise tahab tunda. Ja vanaema maasikamoos aitab eestlase-poole hammasrattaid õlitada küll.

Eestlane Ida-Euroopast

2010-06-25T16:00:00.000+02:00

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.

Restart

2010-06-15T09:53:00.000+02:00

Juhtus see, mida karta oligi. Ühelt poolt sotsid ja teiselt poolt natsionalistid. Üks riik, kaks planeeti. Erilist rahuolu ja helgemat tulevikku see tulemus ei tõota.

Esiteks nii populistlikku programmi nagu sotsidel selles kampaanias pole ma tradistioonilistel parteidel ammu näinud. Elio räägib 7 miljaridst täiendavatest investeeringutest-kulutustest - see on see teine planeet, kus pole Kreekat, Hispaaniat ega riigivõlgu, mis moodustavad sisemajanduse koguproduktist 100%. Hollandikeelsed sotsid räägivad pensioni alammäära tõstmisest, aktiivsest tööturupoliitikast, investeerimisest haridusse ja alternatiivenergiasse. Lisaks peab Belgia 22,5 miljardit säästma aastaks 2015. Põhimõtteliselt noogutan ma varmalt kaasa, aga nüüd küsimus esimese kursuse majandustudengite kursusetööde kaitsmiselt - kust tuleb raha? Lugesin mina nende programmi eest ja tagant, terrassil õlleklaasi taga ja vannis, aga vastust ei leidnud. Ainsa võimaliku rahaallikana räägiti (kõige rikkamate) vara maksustamisest. Tegelikkuses on seda vara maksustamist juba kenasti - registreerimismaksud, kinnisvara maks, pärandimaksud. Mul on surnud ämm ja ma võin kinnitada, et pärandimaks on isegi täiesti keskmise inimese vara puhul märkimisväärne. Ehk kui kogu finantseerimine tuleb rikkaimate vara maksustamisest, siis võiks seda tegevust õige nimega nimetada - sellises mahus "maksu" kogumine on natsionaliseerimine.

Teiseks NVA-d eelistan ma natsionalistideks tembeldada, mitte separatistideks nagu välispress. Ma olen Belgia patrioot, aga "lahutamine" ei maitse nii kehvalt, kui näha valimiste afterparty'l parteijupstükke Vlaamse Leeuwd laulmas. See pilt tekitab vähemalt hetkelise paralleeli pildikestega 1932. aasta dokumentaalidest. Natsionalismusest puutumata programmiosa, so siis valdavalt majanduspoliitika, on täitsa söödav. Reaalsust arvestav ning, khmm, jätkusuutlik. Ma tegelikult olen isegi mõningase separatismiga, näiteks tööturu poliitika osas, igati nõus. Ja Elio Di Rupo, kes tõenäoliselt saab informatööri volitused, peab paratamatult arvestama riigistruktuuride reformimise vajadusega.

Kokkuvõtvalt - valitud ühe pühapäevaga, valitsuse moodustamisega läheb veel aega. Alati jääb võimalus kutsuda Leterme üleminekuvalitsust juhtima.

Grillihooaja soovitus

2010-06-07T11:17:00.003+02:00

Sööge rohekem köögivilju! Originaalne ei ole mitte soovitus vaid põhjendus. Nimelt on geniaalsed toidukeemiatöösturid leiutanud lihaliimi. Euroopa Parlament küll thrombini turule veel ei lubanud. Aga sellega kipub olema nagu püssiga seinal eisemeses vaatuses - viimases siiski pauk käib. Nii võib tulevikus poest kaasa haarata tee-ise-biifstükk paketi, lastele oma pakk miki hiire kuju kokkukleepimiseks. Legoliha. Järjest raskemaks läheb järgida printsiipi, et toiduga ei mängita.

Raamatute Belgia

2010-06-04T13:57:00.003+02:00

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.

Ros Beiaard

2010-05-31T10:22:00.006+02:00

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Kaks tilka vett

2010-05-21T10:52:00.006+02:00

Fay: Vaata, Musti!
Emps: Hello, Kitty.
Fay: Hellõukitti... Aaa! Musti! Jupiii!

Räägi, mis sa räägid, aga Musti oli, on ja jääb. Kohe näha, et laps hollandikeelsest kultuuriruumist pärit. Lisaks kõigele sahistatakse, et ka Kitty disainis Dick Bruna. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga sarnasus on mahasalgamatu.

Valitsuskriisist valitsuskriisini

2010-05-06T10:14:00.000+02:00

Vahi saatust, saan mina täieliseks kodanikuks ja tulebki kohe oma poliitilist meelsust minna valimiskasti juurde avaldama. Igastahes ma mõistan, miks inimesed kulutavad aega järjekordse suure-suure-suure arvu nime väljamõtlemisele - läheb Belgia valitsuskriiside loendamiseks veel kunagi vaja. Ausalt, mina ei suuda meenutada, mitmes valitsuskriis see viimase kolme aasta jooksul on.

Või õigemini oli, sest seekordne vastasseis lahenes erakorraliste valimistega. Kibinal-kabinal kõik 13. juunil valima. Et siis saaks, irooniliselt öeldes, jälle uue kriisiga alustada.

Tegelikult on seekordsetes valimistes minu jaoks ka midagi sisuliselt erakordset. Esimest korda mu pesonaalse ajaarvestuse kestel arutletakse valimiskohustuse kaotamise üle. Ja on tekkinud terve näguraamatu grupp "me ei lähe valima", Stijn Meuris kirjutab ajalehes arvamusloo jne. Ma saan poliitikatülgastusest aru, aga mittevalimine ei lahenda ka midagi e Stijn õpi oma palju kuulsamalt kollegilt Stingilt, möla maha ja laul püsti. Kuna ma laia massi ei usalda, siis hoolitsen ma ise, et mu hääl parimale valikule läheks.

Ainult selle parima valimisega peab veel vaeva nägema. Natsionalism mitmes väljaandes mind ei köida. N-VA see olema ei saa ja nad said just mu konkurentsitu öka-lemmik poliitikaajakirjaniku Siegfriedi (Bracke) listitõmbajaks. Miks Vlaams Belang mu häält ei saa, olen ma kunagi kirjutanud. Mehed nimega Jean-Marie mulle ka ei meeldi.

Sotsialismust on Belgias liigagi palju. Rohelistega seoses vaevab mind juba mõnda aega huvide konflikt - keskkond mulle meeldib, aga miks peavad mittekeskondlised programmipunktid nii padusotsialistlikud või lausa kergkommunistlikud olema? Minu pikaaegne soe suhe Sir Davidiga näitab pigem looduses toimivat armutut võitlust, mis paneb ennekõike paralleele tõmbama kauboikapitalismiga.

Üleüldise majandusarengu nimel peaks siis valima kristlikdemokraadid või liberaalid. "Kristlastel" on arukad juhtfiguurid, Leterme väljaarvatud. Shanss saada esimene naispeaminister meelitab. Aga konservatiivsuse ja ametiühingu tont kummitab ka. Liberaalid pakuvad jätkusuutlikku tulevikuvisiooni, aga nende inimkapital kuulub konkurentsitult kesiseimate hulka. Kas idee või kaadrid otsustavad?

Arenguvestlus

2010-04-27T11:26:00.003+02:00

Enne kooliaasta läbisaamist peab ruttu kribima paar rida ka koolilaste arenguvestlusest. Flaamid nimetavad seda küll tagasihoidlikult kontaktõhtuks vanematega, aga sisu on sama.

"Meneer" Uku tunnistati koolikõlbuliseks e tal tuli lahendada rida õpsi poolt antud ülesandeid. Ma ristisin need kohe tuututamiseks ajendatuna hollandikeelsest toeterprovenist e koolikatsetest. Ootuspäraselt st arvestades geenetilist tausta, oli Uku tugev matemaatikas ning loogikat nõudvates tegevustes. Mitteootuspäraselt näitab ta üles ka suurt keelelist nutti. Peene taju keelisis aspektides saab ehk täies mahus kakskeelsuse kaela ajada. Igastahes geneetiline taust on selles punktis tuhm ja kokutav.

Endiselt on Uku täielik kobakäpp, lonkab nii kehaline kui käeline motoorika, mis omakorda paneb mind mõtlema, et järsku peaks teda selles osas arendama. Arendamise idee aga paneb mind pead kratsima. Esiteks juba arendamine üleüldiselt - kas peaks üldse viieaastasega nö tõmblema. Minu arust areneb ta ise suurepäraselt ja mühinaga. Laob lego, mängib malet, vaatab Life'i ja seejärel aias ämblikke jne. Seda kõike omal initsiatiivil. Et kas peaks nüüd veel organiseeritult hakkama meisterdamise ning turnimisega tegelema. Teiseks tekib mul alati küsimus nö tasandamise ulatuses - ilmselgelt on inimesel mõne asja peale rohkem hakkamist kui teisel alal, kas tegeleda annete või andetuse arendamisega :) Uku ei põlga pintslit-paberit sugugi ära, ainult õige pea kaob ta mujale asjatama ja me maalime koos Fayga edasi. Omast lapsepõlvest mäletan, kuidas ma jälestasin "kõik kunstiklassi tüdrukud peavad klassi ansamblis laulma". Nii mõttetu tundus see möödalaulmise tund. Eriti arvestades, et spordi ning kunsti kõrvalt ei jäänud mul palju vaba aega, mistõttu diivanillösutamise tunnike omas täiesti kosmilistes mastaapides suuremat piirtulu.

Ja lõpuks Fay on kirss tordil. Pere suurim kisakõri ja aktivist käib koolis mööda seinaääri. Õps kasutas väljendit neutraalne. Saatus on karm, sest seda "ole nüüd natuke neutraalne ka" kuuleb Fay veel aastaid :) Võib olla on see alguse asi, koolilaps on Fay alles jaanuarist. Senini paneb Fay hasartselt tegutsema koolis ainult laulmine. Muusika talle meeldib. Nagu ka maalimine ja joonistamine. Teemaks printsessid, ülla-ülla ... ja - kotid! Käekotid ikka. Mul on kodus kaust, mille ma pidin karmil sunnil joonistama kaanest kaaneni täis kottidega printsesse. Palun mulle normaalsust :)

Otsitakse: valitsuse võlakirjad

2010-03-26T12:59:00.009+01:00

Viimane konvergentsiraport kuupäevaga 7. mai 2008 kirjutab:
"As a result of Estonia's low level of government indebtedness, no benchmark longterm government bond or comparable security is available to assess the durability of convergence as reflected in long-term interest rates. On the basis of developments in an interest rate indicator based on kroon-denominated bank loans to households and non-financial businesses and taking into account, inter alia, the low level of government debt, there is no reason to conclude that Estonia would not fulfil the criterion on the convergence of long-term interest rates."

Majandusteadlane aga väidab, et intressikriteeriumi Eesti ei täida. Siit küsimus - millal on Eesti valitus pikaajalised võlakirjad emiteerinud? Ja miks sellest ainult valitud teavad? Ma saan aru, et Eestil pole korrektset näitajat, mida intressikriteeriumiga kõrvutada. Mistõttu võib pildituseni vaielda, kas siis kriteerium on täidetud või mitte. Aga härra Raju väidab, et laiutab üle 2%-line auk.

Ma tahaks intressistatistikat kolekangesti kaeda. Numbripede asi, eksjuonju. Sest selle võlakirjatusega on väga sarnane situatsioon Eesti kunagise tollimaksutusega. Keegi ei uskunud, et tollimakse pole, eriti põllumajandustoodangul. USA kaubandusesindaja käis nagu halb uni ühes rahvusvahelises organisatsioonis pidevalt korrutamas, et ta tahab saada "tariff book"-i. Kuni ühel legendaarsel Eesti põllumajandusfunktsionäril viskas üle, võttis lehe paberit, murdis selle kokku, kirjutas the tariff book of the republic of estonia peale ning andis kummarduse saatel ameeriklastele üle. Täitsa päriselt juhtunud lugu, ausalt. Tollimaksud me Euroopaga liitudes saime. Võlakirjade osas valdab mind siiani kerge hämmeldus ja infosulg. Näed, mida 2000 km siiski infoaajstul tähendab.

Saladuslik elukoht

2010-03-03T10:00:00.003+01:00

Mu õudusunenägude portfell ei ole väga mitmekesine, väliseestluse vallast on seal ainult üks esindaja. See on selliseks väliseestlaseks saamine, kes küsib küüditamisejuttude peale, miks te politseid ei kutsunud.

Päevalehest aga sedasorti intervjuusid lugedes tekib mus kerge "politsei" paanika. Ma lihtsalt ei saa aru, mis kohutav vabaduse piiramine on elukoha kohustuslikus korras registreerimise nõue. Eriti Eesti tingimustes, kus ID kaardi-lugejaga asi lahendatav loetud minutitega. Tegemist pole mingi nõukoguliku igandiga. Terves Euroopas on oma elukohast teavitamise kohustus pigem reegel, kui erand. Ja tavaline inimene selles probleemi ei näe. Seadusekuulekas inimene. Muidugi ei meeldi selline situatsioon neile, kes lapse hoodustasu maksmisest kõrvale hoiavad või lausa kriminaalses tegevusega hõivatud on.

Igasugune totaalse kontrolli nägemine asjas on puhas demagoogia. Palju me elust annab piisavalt paksu värvi kasutades farsiks keerata. Nii remargina mõtlesin ma just, palju hr Nutt näiteks pangakaarti maksmisel kasutab, kas ta ikka sellega arvestab, kui palju delikaatset informatsiooni on võimalik inimese tarbimiskäitumisest välja lugeda. Siiski mõistlikkuse piires asju defineerides on totalitarismist võimalik vabalt hoiduda. Elukoha registreerimine ei pea tähendama oma kahenädalasest Normandiapuhkusest teavitamist ja miks ei või elukohti inimesel mitu olla.

Roiskuv roosa

2010-02-18T10:33:00.000+01:00

Tütre emana olen ma juba mõnda aega kohati pead vangutanud. Kõik tundub olevat roosa. Eelmise nädalavahetuse lehelisa meenutas mulle seda uuesti. Roosa. Tüdrukud ja roosa. Püha kaksainsus. Fay'l on juba mõnda aega printsessid popid, ikka roosad "disnikad". Ainult vanematel viskas suht ruttu üle ja disniprintsessidele pandi embargo peale. Ja nüüd ilmnes, et on teisigi, kes arvavad, et roosa haiseb .

Ma ei saaks öelda, et mul konkreetselt värvi vastu mingi eriline viha oleks. Muuseas lehes väitis psühholoogiaekspert, et roosa vaimustus kaob u 10. eluaasta paiku ja asendub mustamaaniaga. Öökima ajab pigem roosas ringi kekutav rollimudel. Minu feminismikatlal lõi näiteks Disney Enchanted tõsise pauguga ventiili pealt. Hallooo! Meil on siiski 21. sajand käsil. Printsess maandub lesestunud üksikisa (miks on üksikisad alati lesed, mitte lihtsalt lahutatud?) korteris ja asub kohe usinalt koristama, urrr... Nüüdsest, kui keegi tahab Susan Sarandoni näha, siis on filmiks Thelma and Louise. (Disney klassika on meil lubatu nimekirjas :) Fay "luisat" ei tahtnud, aga leppis Pipiga. Fay on ise loomu poolest õnneks ka rohkem Pipi. Kui kunagi keegi läheb käed rusikas venna-õe eest kättemaksumissioonile, siis on see Fay. Kahe poisi ja ühe tüdruku kombinatsiooni paratamatus tundub olevat, et mul on funktsionaalselt kolm poega.

Lõpetuseks Ingridi ämmal oli õigus. Sinine kui neitsi Maaria värv oli kasutuses tüdrukutel ja roosa oli traditsiooniliselt poiste värv, lihtsalt aja jooksul on see muutnunud. Näiteks sellega, et natsid tähistasid roosa kolmnurgaga homosid.

E-country

2010-02-02T10:09:00.004+01:00

Eile õhtul tuli mul meelde oma kunagise ülemuse sõnavõtud ühes Genfis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis, mis algasid vahel fraasiga "Estonia supports the position of other e-countries...". Eesti esindaja istus tollal kenasti lähestikku Egiptuse ja Equadoriga, mis lõi ka parajalt tumeda tausta blondidele põhjamaiste tüüpidele. Kõige otsesemas mõttes öelduna.

Eesti on kindlasit tähelepanuväärne e-maa oma üle 90%-lise internet penetration rate'iga. Aga Fay ja Stannu 60-aastasel lapsehoidjal on FB-s 49 sõpra, minul 15. Ma pole küll suurt aktiivsust oma listi täiendamisel üles näidanud, aga ikkagi...

Pudrust roheliseks

2010-01-26T08:56:00.008+01:00

Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.

Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.

E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.

Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)

Uuel aastal uus keel

2010-01-05T13:08:00.003+01:00

Investeeringud fikseeritud sektorisse. Peale mõningat jõllitamist tulin ma ideele panna see termin sõna-sõnalt inglise keelde. Aru sain :) Ainult milleks siis seda kõike eesti keeles lugeda, parem juba kohe inglises.

Piparkoogid

2009-12-08T11:46:00.002+01:00

Mida teeb inimene selle asemel, et tööturu paindlikkusest kirjutada? Loeb piparkoogi retsepte, loomulikult. Mida siis veel?

Pimedal ajal tunnen ma alati keskmisest suuremat hingesugulust Põhjamaiste kangelastega. Küsimus on selles, kas segada tainas kokku või mitte. Probleemiks on seekord just normaalsus - kas on normaalne tainas kokku segada ja siis see ära süüa. Või peaks vähemalt hariduslikel eesmärkidel ka mõned koogid küpsetama, sest ma kardan, et keegi, eesotsas mu endaga, kuumtöödeldud tainast ei söö. Igastahes on selge, miks ma normaalsust ei armasta.

Kakskeelsus praktikas

2009-11-30T15:42:00.008+01:00

Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)

Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.

Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.

Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D

Ja presidendiks ta sai!

2009-11-20T13:37:00.003+01:00

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Hambahari

2009-11-20T10:10:00.007+01:00

Me ehitasime maja arvestusega igale lapsele oma tuba. Praeguse seisuga võiksin ma rahumeeli bed&breackfasti avada. Nimelt Uku ja Fay kolisid ühte tuppa magama. Idee sai see korraldus unejutu lugemise produktiivsuse tõstmise programmst, kole aegavõttev oli lugeda-laulda kõigepealt pool tundi ühes kambris ja siis pool tundi teises. Lisaks oli õrnuke lootus ehk hakkab Fay paremini magama. Ülla-ülla, Fay magab paremini. Ning kumbki naudivad koosmagamist, vähemalt ei ole õhtuti me veel pidanud tülisid lahendama, toast kostub vahel ainult juttu ja kihistamist.

Fay, see ainumas unetute klubi liige me majas, oli seekord nädalavahetusest korralikult ära väsitanud ning magas pool kaheksa veel õiglase und. Igastahes astus Uku toast välja.
- Hommikut!! Magasid hästi?
- Eiii... Fay norskab nagu hambahari. (Natuke mõtlikku sügamist.) Nagu hambahari, mida lülitatakse pidevalt sisse ja välja.

Täiseestlane

2009-10-12T10:22:00.004+02:00

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

2009-10-06T09:58:00.004+02:00

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)

Emmental, Finland

2009-09-17T12:59:00.003+02:00

Soomemaa on ikka tuntud rohkem saunamaana. Vähemalt Belgias saan ma hiilata oma saunakatelde nimedest arusaamisega, kivi on kivi on steen. Aga poenimekirja veebis kokku pannes jäi mul silma Soome juust. Soome juust Emmentalist. Ma teadsin siiani, et shveitslastel on Emme jõgi, mille orust tuleb emmentaler. Ma olen Shveitsis juustumuuseumis täitsa käinud.

Mis salata, on söödud ka Taanis tehtud camamberti. Ei Taani toodang ega soomlaste Emme kallastel valminud juust ole oma klassi esinduslikumad eksemplarid. Kartuligratini jaoks sobib "soomlane" igati, korraliku juustufondüü jaoks tasuks siiski originaali kasutada. Geograafia tuleb juustuletis edaspidi ära unustada.

Rahvuslik saatus - vahvlid

2009-09-13T15:04:00.005+02:00

Üks peamisi otsinguid, millega siia blogisse jõutakse, on "Belgia vahvlid". Seega vastu tulles üldsuse soovile - tadadaaa! vahvlid. Belgia vahvlid on umbes sama konkreetne termin kui Eesti rahvariided. Neid on igasuguseid, petiga, pärmiga, õllega... Tavaliselt mõeldakse Belgia vahvlite all kas õhulisi Brüsseli vahvleid või pakse magusaidLiege vahvleid. Enamus pakse vahvleid on parimad soojast peast, jahtudes kaotavad nad oma krõbeduse ja maitses.

Meie tegime see kord külapalagani lõpetuseks brunshiks vahvleid vanaema stiilis:
5 dl piima
300 g jahu
100 g võid
75 g suhkrut
2 muna
10 g küpsetuspulbrit
1 kotike vanillsuhkrut
Sulatatud või ja munad segada kuivainetega, lisada tasapisis piim. Segada ühtlaseks suhteliselt vedelaks taignaks. Vahvlirauad (4x7) ajada kuumaks ja küpsetada vahvlid. Portsust saab u 12-14 vahvlit, kui ma lugemisega väga sassi ei läinud :) Serveerida vahukoore, pruuni suhkru ja maasikatega.

W nagu Wiktor

2009-09-10T14:38:00.004+02:00

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Mängud

2009-08-31T11:38:00.000+02:00

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)

Tere hommikust, põllumehed!

2009-08-17T13:17:00.005+02:00

Muru on meil nüüd lõpuks olemas. Mai algusest sai sujuvalt augusti algus. See on tegelikult esimene kord, kui asjad ei edene nii nagu plaanitud. Ma sajatasin aiamehe aadressil piisavalt, sest kolme mürsiku haldamine aiatutes tingimustes on nuhtlus. Lõpuks polnud enam isegi naljakas vedada iga õhtu kihla, kas järgmine päev Koen tuleb või mitte.

Loomulikult saabus koos mättaga suve pikim kuivaperiood e nädala aega ei tulnud tilkagi ja pügalad küündisid kohati üle kolmekümne. Hommikune kastmine oli minu õlul ja nii ma siis koidu-aal ennast pidzaamas kastma vedasin vaikselt kut! pomisedes. Aga kasvama läiks kõik see muru.

Teine selle suve sport on meil nö eelista kohalikku. Vanaisa irvitas, et piim tuleb naabrimehelt ja lihaollus naaberkülast talupoest. Me oleme kolkapatrioodid :) Tegelikult unustas vanaisa ära, et naaberkülades on meil veel õuna-pirnikasvatus ning moltexitehas. Seetõttu astusin ma laupäeval lihapoest võduka naeratusega välja, kuna ma leidsin sealt juustu-piimatalu reklaami. Ainult mõnd vabrikupoega väiketootjat õllesektoris pole me veel leidnud.

Koolipidu jaanisel aal

2009-06-22T11:45:00.006+02:00

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Valitud!

2009-06-08T09:25:00.004+02:00

Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.

Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.

Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.

Euroopa Liidu õigusest

2009-05-27T16:13:00.003+02:00

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Uus beebi

2009-05-25T09:03:00.005+02:00

Kokkuvõte esimesest kolmest nädalast - väike Stan on ainus normaalne laps me peres. Magab, pissib ja kakab nagu beebile kohane. Väärib rahulikkusega igati oma Ghandi-eeskuju. Viimase punkti osas reserveerin ma küll õiguse teha edaspidi korrektuure.

Suur vend see-eest määrib spekuloosipastat pähe. Ei ole suurem asi juuksemask, liiga rasvane ja raske välja pesta. Suur õde teatab veel kell 11 õhtul, et tema tantsib vähe. Paneb va mängusüntesaatori mängima ja tantsibki, ise on kella kuuest hommikul üleval... Tegelikult on kolmeaastase ohjamine beebi kõrvalt palju lihtsam kui kaheaastase. Ehk väikese vahega lapsed on pigem nuhtlus ;)

Sündinud 4. mail

2009-05-08T17:27:00.003+02:00

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.

Belgalse suurim dilemma

2009-04-22T14:17:00.000+02:00

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

2009-04-22T13:35:00.003+02:00

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Eesti depressiivsed usupühad

2009-04-16T12:31:00.003+02:00

Nädsa, lõpuks keegi võtab ka imestada. Nic üllatus juba aastaid tagasi, et pühitsetakse inimese surma. Tema katoliiklik hing alustab aastat ikka valgemast poolest.

Ma olen alati naernud, et suitsiidne soomeugrilane ei saa ju ometi midagi nii helget nagu Kristuse ülestõusmine tähistada. Ei sobi rahvuslikku depressiivuse valemisse. Tuleb leinata ja tööd rügada, mitte puhata ja mängida. Kuigi vaadates missat saaks Benedictuse aadressil sapikarika raskusteta täis.

Eestlane. Siuke vä?

2009-04-08T11:09:00.003+02:00

Muuseas, tõsiasi, et mul ID kaart (peaaegu) alati taskus on pigem mu nahas elava belglase tunnus.

Selgest taevast võib pussnuge tulla

2009-03-30T14:56:00.003+02:00

Ausalt. Vahel ei saa kohe jupp aega aru kuhu äike lõi, saad ainult aru, et midagi oli väga ootuspäratut. Nagu eile kultuuriuudistes. Ja siis tulevad veel spordiuudised otsa, kus ennast kogunud Nic vähemalt jõuab pista, et Eesti külateed ongi sellised. No päris sellised ei ole.

Elu õppetunnid

2009-03-30T13:10:00.003+02:00

1. Kui emasüda ütleb, et nüüd tuleb kõvemat häält teha, siis tuleb seda kuulda võtta. P..sse mahedad kasvatusmeetodid.

2. Saatuse irooniana satud sa haiglasse just siis, kui viimases EOSe nubmris ilmub nupuke haiglainfektsioonidest. Belgias sureb igal aastal üle 17 tuhande haiglas infektsiooni saanud inimese, sh hinnanguliselt 2600 sureb puhtalt infektsiooni tõttu. Meeltesse tulvab imeline turvatunne... Tegelikult tasub sealt rahustuseks hoopis kliimasoojenemise juttu lugeda :)

Imelikud brüssellased

2009-03-25T14:58:00.004+01:00

Brüssel mõjub ajudele. Ausalt. Esiteks saadab Eesti diplomaatilise korpuse esindaja "kohalike" listi teate, mis toob meelde mulle kunagise "Haiguste ravi...". Mäletab veel keegi NL lõpupäevade-EV alguspäevade ullikest, kes graffitit kribas igale poole näiteks Kiek in de Köki veerule? Katrin Saksa reportaaz otse Brüsselist on vähemalt Päevalehes saanud suht sama vormi. Ladusalt loetav, aga iva leidmisega jääb hätta. Millal ennem on ökonomistid ja poliitikud ühel meelel olnud?

Lisaks lööb kodust kaugel välja suuremat sorti patriotism. Ekspressi veergudel tunnistas keegi, et karaskit teeb Eestist toodud rukkijahust :) Mu leivatööstus kuivaks siis küll päris kokku, kui ainult sünnimaist tootjat toetaksin. Veel otsis ta kaks aastat Brüsselist hapukoort. Naljatilk. Jah, koor on prantsuses crème. Neid "kreeme" pole supermarketite riiulis nii palju midagi, et läbiproovimine kaks aastat aega võtaks. Leidub kohalikku hapukoort küll, maitselt mahedam ja rasvasisalduselt rikkalikum, aga päris lähedane sellele tõelisele hapukoorele. Aga inimene, kes ei tea hapukoore vene köögi päritolu, ei peakski hapukoort sööma :P

Polüglott

2009-03-24T14:22:00.003+01:00

Õhtune magamaminek. Uku unustas oma kaisuka allkorrusele.
- Oh! I forgot my Mõmmi!
- (Nägu nagu Toy Storyst Bullseyel) ??? ... I go and bring it to you?
- That's fine. Thank you!
Väheke ennast kogununa Mõmmiga tagasi.
- Parlevuu fransee ossii? Sprehhhen si doitš?
- Eeee, mis see veel on?
- Prantsuse keel ja saksa keel.
- Ooo, maailmas on palju keeli...
- Ja, ikka hea hulk.

Tundub, et need päevad, kus me Niciga vahel inglise keelt klatšimiseks kasutasime on möödas.

Kadunud sall

2009-03-16T15:43:00.002+01:00

Need akadeemiliste inimeste ajud töötavad ikka vähe teistmoodi. Eelmise viisaastaku maili-sõda oli ajendatud kondoomiaparaatide paigutusest, kusjuures teavitusmaili, kus nad lõpuks oma asukoha leidsid, ma ei saanudki. Ehk täitsa teadmatuses elan :)

Jooksva viisastaku feimikasti tegi linnukese kellegi õnnetu kadunud sall. Nimelt keegi teine hea südamega inimene saatis laiali meili teatega leitud sallist. Kellelgi kolmandal viskas üle, et talle sellist rämpsu kasti saadetakse ja saatis vastu rämpspalve sellist rämpsu mitte enam saata. Nii need pallid veerema lähevad.

Keegi pistnud prõõkama septembris, kui terve ülikool järjekindlalt viagra-reklaame sai. Mina ka mitte, kuigi itindust õpetaval ülikoolil peaks piisavalt kompetentsi olema, et selline jama meiliserveris juba ära lõpetada. Ma tegin lihtsalt Outlooki rule'i. Salli teemal olen ma nüüdseks juba rohkem meile saanud kui viagrast :)

Vannis

2009-03-12T10:11:00.003+01:00

Kaks paksu, st Uku ja Fay, istuvad vannis. Peale poolt päeva ligunemist on suhteliselt ootuspärane, et vannivesi kipub jahedaks muutuma. Suur vend keerab vee vähe soojemaks ja kraani lahti. Hoiatus "Kuum vesi" tõlkub kõigi väikeste õdede keelde, kui "proovi oma näpuga järgi".
Vesi päris põletav ei ole, aga paneb väikese õe nentima siisi: "Uhhh! Warm!" ("Uhhh! Soe!"). Ning tips asub hoolega veejoa peale puhuma.

Kui palju on su's veel eestlast?

2009-03-03T12:04:00.003+01:00

Kunagi üks staazikas väliseestlane nentis, et enamuse immigrantide elus on periood, kus sünnimaaga hakkab side nõrgenema, aga kodumaal oled ikka veel välismaalane. Esimene indikaator on see, kui hakkad kroonides hindu eurodesse ümber arvestama, ikka 150 krooni on umbes 10 eurot :)

Täna ma tulin teise hea testi idee peale - igal rahval on oma eritoidud näiteks tassisin ma kunagi kolleegi prantslasest kaasale Pariisist kuivatatud vorsti, soomlastel on oma karjalapirukad jne. Minu postkasti maandus üleskutse avaldada oma eelistusi Eesti toitude osas, mida võiks skandinaavlaste poe riiulitelt-lettidelt leida. (Luxemburgi Eesti Seltsi lehelt leiab peegelduse ka.)

Ja ma hakkasin mõtlema, mida ma siis tahaksin. Purgisuppe? Ei, mul õnnestus isegi tudengiaeg pea prugisupivabalt mööda saata :) Õlut? Ökoinimene õlleparadiisis ja tassib veel 2000 km tagant õlut? Tangaineid nagu tatar, helbed, manna? Kodutee peale jäävast ökupoest saab neid igas mastis. Shokolaad? Kui keegi tahab, siis ma võin oma laste jõulupakikommid vahetada Belgia käsitööshokolaadi vastu suhtes 2:1. Leib? Teen ise ja, tehke, mis tahate, tööstustoodang ikka käsitöö vastu ei saa :) Liha-kala? Hollandlaste maatje on täitsa heeringas, aga mulle on alati maitsenud ABBA purgiheeringad rohkem ;) Sprotid olen ma juba kord elus peale paariaastast laagerdamist ära visanud. Vorstiga meenub mul alati Võru LK tehnoloogi väide, et doktorivorst on puhas raiskamine, kuna sinna läheb 50% liha. Kohukesi? Neid saab juba Brüsselist, ainult ma ei ole viitsinud viimase kuue aasta jooksul neile järgi minna. Vaevalt, et see trend tulevase kuue aasta jooksul muutub. Kui keegi, näiteks vanemad, koju kätte toovad, siis sprotisaatus neid ei taba.

Ma tahaks hoopis metsmaasika toormoosi ja muid koduseid moose. Marineeritud kuuseriisikaid. Soolatud metsaseeni. Pudelisse-purki pandud pohli ja jõhvikaid. Aga neid peab vist ise minema koha peale tegema. :)

Rahvusvaheline jääkarude päev

2009-02-27T14:08:00.003+01:00

Üldiselt tundub, et meie pere vaatevinklist võetuna võiks kevad tulla küll. Uku võttis üks päev kätte ja pani väljaminemise eesmärgil lühikesed püksid jalga. Päike soojendas läbi aknaklaasi tõesti päris mõnusalt. Ainult väljas oli siiski ainult 4-5 plussipügalat.

Ettepanekusse pikemad jalavarjud jalga tõmmata suhtus ta suuremat sorti umbusuga. Nii saigi ta õue lastud lühikeste pükstega. Õueskäik piirdus see kord rekordilise veerandtunniga. Aga see eest on ukusugustele pühendatud tänane päev - täna on nimelt rahvusvaheline jääkarude päev :)

Vabariigi aastapäeva eel

2009-02-24T14:02:00.003+01:00

Kui meil õnnestub Niciga lapsed "kuhugi", tavaliselt vanaisa juurde, ööseks ära sokutada, siis on meil alati kohustuslik kahepunktiline programm - süüa kuskil ja nautida kultuuri.

Esimese punkti täitmine Belgias probleeme ei tekita. Kultuuriprogrammi osas olime me aga juba mõnda aega tahtnud Frost/Nixonit vaadata. Suur oli me üllatus, kui ühestki suurest kinost me filmi, mis kõigest natuke üle kuu tagasi alles jooksma hakkas, ei leidnud. Kõige lähem koht vaatamiseks oli Gendi kultuurfilmide kino. Ikkagist kultuursed inimesed :)

Kuna me Genti kella viieks pungestada ei viitsinud, siis me käisime hoopis Antwerpeni kultuurfilmide kinos Mickey't vaatamas. Vääris vaatamist ja kuulamist. Nagu Nic ütles, et soundtrackil polnud küll pea ühtegi lugu, mida ta ei teadnuks.

Reedel paastuajale mõeldes

2009-02-20T12:26:00.002+01:00

Hollandlastel on terve rida "hädasid". Aga vahel nad siiski komistavad pärli otsa ka. Nende kodussünnituse süsteemi ees teen ma sügava kummarduse. Nüüd on hollandlased ilmutanud uue filmi - Meat the truth. Eesti loomakaitsjatele (ja rohelistele) hea vihje, kuidas suhteliselt marginaalse karusnahastatuse juures vähe rohkem kandepinda omavate teemadeni jõuda.

Näituseks Belgia veggiedonderdag (e vegetaarne neljapäev) annaks Hollandis efekti, mis võrduks miljoni auto teelt eemaldamisega. Mul oleks ettepanek veel kõik hollandlased korralikeks katoliiklasteks kasvatada :) Kodusel postil pean ma ainult maha vaikima, et Nici jäle nimekaim vegetaarlust propageerib.

Kraabi ja kraabi

2009-02-12T15:39:00.003+01:00

Minu arust külm, jää ja lumi jälitavad mind. See tähendab, et nad on mu järjekodselt maamunalt üles leidnud.

Lumi on tore, aga pidevalt autot jääst välja kraapida-sulatada üldsegi mitte. Ma olen täiesti valmis selle mugavuse nimel vihma taluma. Valged käekesed ei ole harjunud enam seda tööd tegema. Kuigi ma õpetasin hiljuti muiates Nici, et auto saab kõige lihtsamini lahtise lume alt kätte väikese harjaga. Ask the expert! Naabrimees vaatas, manas heureka!-ilme ette ja läks tõi samuti harja. Ega kõik Kalevipojad ole, mõni peab siili rolli ka täitma.

The devil is in the details

2009-01-28T11:35:00.002+01:00

Oi-oi-oi, lisaks majandusele on äripäeval ka raskusi Euroopa kaardistamisega rahvuslikul alusel. Huvitav mida üks hollandlane arvab, kui tast kirjutatakse pealkirja all laisk flaamlane ja usin eestlane?

Tõsi, natsionalism pole popp, on teine päris poliitilise ebakorrektsuse piirimail kõlkuv nähtus. Siiski algab ja lõpeb Euroopas elu rahvusega. Nemad-meie. Mitmes variatsioonis ja erineva kujundusega nagu birkenstocki plätud, aga oma olemuselt siiski ühed plätud kõik.

Kuu varjukülg

2009-01-26T13:27:00.005+01:00

Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.

Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.

Pühapäev koogiga

2009-01-25T15:06:00.004+01:00

Jäätisest jääb sageli munavalgeid üle ja nendega peaks ka midagi ette võtma. Nami-namist leidsin kuue munavalgega koogiretsepti, millest tegin oma versiooni - kakao ja kohupiimakreemiga.

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

2009-01-24T11:00:00.004+01:00

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Ilus poisslapse nimi

2009-01-21T10:57:00.003+01:00

Uku joonistab dinosaurusele väikest venda.
- Emps, ma tean ühte ilusat poisinime - Jeesus!
- Aaa, kas sa veel mõnda tead?
- Tean küll, aga praegu ei tule meelde... Kes see on?
- Kass.
- Ja mis kassi nimi on?
- Miisu.
- Oi, ilus nimi! Kas see on poisi või tüdruku nimi?
- Kassitürduku nimi.

Eesti Belgia telekas

2009-01-19T16:07:00.004+01:00

Kohe terve pikem saade aprilli kübersõjast Eestis.

Nic tegi ennustusvõstluse: mitu inimest talle nädala jooksul ütleb, et ta peab pühapäeval telekat vaatama. Praegu näitab counter 2. See on hea kultuuriinimese test ka, kanvas positsioneerib vähemalt ise ennast kui dokumentaali ja väärtfilmikanalit. Ehk palju meil kultuurseid inimesi tuttavate seas on. :D

Protsentarvutus

2009-01-19T15:20:00.002+01:00

Kuigi ma alati armastasin raalaineid, on mul keemia tundidest vähe külge jäänud. Esiteks mäletan ma mingeid segusid dispersioonid, suspensioonid ja ...pantaloonid :D. Selle viimase lisandi pärast mulle need tõenäoliselt meelde jäidki.

Teiseks soovitas kemmaõps, kui arvandmed näitavad ebasobivaid trende, kasutada protsente. Postimees tundub täna ka sellest soovitusest inspiratsiooni saavat. EU originaalpaberi leheküljel 7 on kena tabel, 2008 ja 2009. aasta prognoosideks vastavalt 1 ja -1.8%. Ja siis kirjutab posti toov mees: "Eeldatavalt väheneb sisemajanduse koguprodukti (SKP) juurdekasv Euroopa Liidus 2009. aastal umbes 1,8 protsenti, /-/." Kui mina veel koolis käisin, millest on hea jupp aega möödas, oli 1-st 1.8% 0.018. Ehk 2009. aasta prognoos oleks nagu 0.982% majanduskasvu.

Aga ei ole ju. Käesolevaks aastaks prognoositakse hoopis koguprodukti kasvu vähenemist -1.8 protsendini aastas. Majanduskasvust saab majanduslangus. Esiteks on oluline vahe, kas mingi näitaja kahaneb 1.8 protsenti või kahaneb -1.8 protsendini. Teiseks tuleb kasvust rääkides kahanemist-langust ikka negatiivse arvuga tähistada. Alternatiivina, kui "-" märk klaveril kaduma läinud, võib kohe kasutada majanduslanguse väljendit. Postimehel on protsent ja protsendini sassis nagu Kört Pärtli särk, analoogset vassimist on artiklis veel kuhjaga. Huvitav, miks ma eriti eestikeelset majandusajakirjandust ei armasta? :)

Šokikunst

2009-01-15T11:32:00.004+01:00

Naljakas, kui natsionalismisüüdistustele reageerivad eestlased sageli väga valuliselt, siis päevalehed ja err.ee ei kosta kõppugi sellest, et üks tšehh nimega David Cerny Eestimaa sirbi ja vasara alla paigutas :) Ega tõenäoliselt polekski uudisega tegemist, kuigi teos sisaldab veel märksa tundlikuma Bulgaaria-tüki, aga suuremõõtmeline teos ripub Brüsselis ühes institutsioonide hoones laiale publikule imetleda.

Belglased kekkasid uudistes küll oma pooleldi nahka pistetud šokolaadikarbiga. Eks nälgivad kunstnikud taha ka midagi haugata.

Lumi on sulanud, elagu lumi!

2009-01-13T20:02:00.007+01:00

Ajaloolised sündmused peab jäädvustama - nimelt tuleb amelikult kuulutada lõppenuks mu Belgiaelu kõige pikem lume- ja külmaperiood. Kaks nädalat sai lund näha ja külma tunda, tavapärane keskmine neli lumepäeva aastas sai seekord kuhjaga ületatud. Juhtunu erakordsust kinnitab veel fakt, et jääkaru reinkarnatsioon Nic pühapäeval arvas, et vahelduseks võiks ilm vähe soojemaks ka minna.

Maja soojapidavuse ja radiaatorite piisavuse seisukohast sai nüüd hea testi teha. Vaatamata sellele, et küttekehade võimsus on eluruumi pinna jaoks piiri peal, kütab küll. Täitsa piisavalt. Kui veel kamina küdema paneb, siis võib paljalt ringi lipata.

Aga eilseks olid ka viimased lumeriismed varjudest sulanud e tuleb jälle soojaga ennast harjutada. Et shokk liiga suur ei oleks, tähistasime me seda koduse jäätiseteoga, mis pühkis väiksed kahetsuseohked esimese lusikatäiega.

Jõulud omas kodus

2008-12-26T14:51:00.007+01:00

Jõululaupäeva algus oli kõike muud, kui jõulurahust kantud. Ehtsa jõuluprae nägemine akna taga pani mu pigem kahetsema, et ma pangas kontot avades kunagi ühte korralikku kaheraudset kauba peale ei saanud. Igastahes sai home deliveryi mõistet vähe edasi arendatud.

Jõululaud oli seekord Itaaliast. Seda lihtsal põhjusel - kuna raamatud on pakitud veel kastidesse ja pööningul, siis ainus kokaraamat, mis ma leidsin oli Hõbelusika raamat. Itaallased oskavad süüa teha küll :) Kurgi-krevetisalat röstisaiaga ning pärlkana maskarponega maitsesid hääd. Eriti kurk-krevett oli ootamatult suurepärane kombinatsioon. Magustoiduks sai jõulumaitselist kõrvitsakooki vahukoorega. Nagu ikka sõi Fay kõike ja Uku praktiliselt mitte midagi, keskmiselt on meil siiski täitsa normaalse söömaga lapsed :)

Igasuguse sööma vahepeal arutasid lapsed kinke lahti, kapile oli poetatud nii pliiatseid kui kiikhobuseid, robotitest rääkimata :) Kahehäälseid oooo-sid ning wow-sid kostis hulgim. Üks laulis jingle bellsi ja teine tantsis.

Parem-vasak

2008-12-19T11:58:00.002+01:00

Uku: Mis jalg see on?
Paps: Parem.
Uku: Ja see?
Paps: Vasak.
Uku: Aaaa... ma arvasin, et just teistpidi on...
Uku paneb jalad risti: Aga nüüd!?

Kunagine kodulinn

2008-12-17T15:56:00.003+01:00

Nädsa eestlased kirjutavad Antwerpenist, mida ma tänaseni pooleldi kodulinnaks pean :) Antwerpenlaste prantsuse keele talumatusest olen ma ennemgi kuulnud. Samas püüdliku hollandi keele rääkijana ei ole minuga kunagi tahetud inglise keeli vestelda, vaid alati pakutud prantsuse keel välja. Ju mu "pehme keel" meenutab pigem prantsuse aktsenti. Kuigi sellest on hulka aega möödas, kui üldse arvati, et ehk ma eelistan mõnda muud keelt.

Üldiselt tundub, et peamine reisieesmärk oli shoping - miks muidu mainstream ja houte couture tänavate vaheline Rubenshuis üles leiti :) Ega poodlemisel pole häda, ka paljud Brüsseli eestlased käivad Antwerpenis poes, kuna väidetavalt on seal juba hollandlaste mõõdud, mis eestlasele paremini passivad. Muuseumide osas ma teeksin küll teistsuguse pingerea. Ikka alustades Platin-Moretusest. Rubensit vaataks ma Antwerpenis pigem mõnes kirikus, kas katedraalis, Sint-Jacobskerkis (kuhu on Rubens maetud) või Sint-Pauluskerkis. Peale Van Notenit ja Demeulemeestrit jätaks lõunasuunal Kuninglikus Kaunite Kunstide muuseumis.

Muuseas üks mitte sugugi tõesusele pretendeeriv fakt ka. Antwerp Six e Antwerpeni kuuiku tekkimise ajendiks oli kulude jagamise kõrval (Londoni moemessile minnes oli koos odavam ühte rekkat üürida) anglosakside suutmatus kokku veerida nimesid nagu Demeulemeester või Van Bierendonck. No vähemalt Bono ehk oskab viimase nime täna välja öelda.

Magusat kah

2008-12-14T13:28:00.005+01:00

Hiljuti nami-namis surfates tuli mulle meelde mu korterielu suur unistus - rullbiskviit. Väikeses ahjus ei saanud korraliku suurt biskviiti küpsetada, nüüd normaalmõõdus ahjuga on see mure lahendatud. Tuli rullitegu ette võtta ja ajale kohane jõuluhalg meisteerdada.

Ma ei ole eriline jõuluhalu fänn muidu, täpsemalt ei maitse mulle eriti traditsiooniline võikreem. Tõelist head võikreemi kohtab harva. Kodustes tingimustes saab kasutada hoopis kohupiima-vahukoore kreemi ja paksult aprikoosimoosi. Võikreemi rammususe asendasin see kord "määrde" rikkalikusega. Läheb kõhtu nagu õlitatult.

Mäng on tõsine töö

2008-12-09T12:56:00.004+01:00

Detsembrikuu on suur kingikuu. 6. detsembri hommikul oli käinud salamisi Sinterklaas. Sõi ära kõik valmispandud dinosauruseküpsised. Zwarte Piet hävitas tervelt kolm õlu - joonik, selline! Ka porganit oli hobune närinud. Hobusel olid kahtlaselt väikesed hambad...

Kingisaak oli see eest uhke. Serviis ja "tibikäekott", robot ning allveelaev. Nüüd tuleb tõsisem mängimine ette võtta. Emps ja paps panevad ka järgmine aasta sussid kamina ette, ehk toob meilegi Sint mõne kena kingituse.

Hammastesõbralik shokolaad

2008-12-03T15:48:00.007+01:00

Kui hiljuti olid suured reklaamid kiudainetega piimast, siis Sinterklaasi-jõulude hoojal liigub tähelepanu Belgia rahvustoidule shokolaadile. Turule on jõudnud hammastesõbralik shokolaad.

Võid päev läbi näksida ilma kaarieseohuta. Suhkru asemel on isomaltuloos ja piimapulbri asemel üksnes piimavalk. Maitse ja mõju figuurile ühtib siiski väidetavalt traditsioonilise shokolaadiga. Lihavõtteks kergelt lahtistava toimega munad?

Ummikud

2008-12-02T11:31:00.003+01:00

Kui islandi keeles on hunnikus sõnu erinevate lumede kohta, siis belglased suudavad väga mitmekesiselt kirjeldada liilusummikuid. Alates aeglasemast liiklusest kuni tõsiselt takistatud liikluseni. Mu lemmiksõna on akordionummik.

Lemmiksõna ei tähenda, et ummikud mu lemmikud oleksid. Aga täna hommikul oli mul küll hea meel, et ma lubatud 70 asemel 30 km/h venisin. Nimelt kumm läks katki, kõigi lastega pardal. Õnneks koduläheduses e peale paari jalgratturi pahandamist, sest kuskil (pooleldi jalgrattateel) oli vaja hetkeks kinni pidada ja olukorda uurida, keerasime otsa ümber ja läksime koju teise auto järele. Meil neid varnast võtta :)

Ja kuna ma see nädal olen üksikema, siis tuleb mul õhtul käed õliseks teha. Tegelikult on mul kaks paari kummikindaid kastis seismas. Huvitav ainult, kas kokakoola aitab tõesti tihkelt kinni mutreid lahti leotada, st kas on mõtet üksnes selle solgi pärast poodi minna. Oma tehnilises kompententsis ma ei kahtle (loe: ma kirjaoskajana loen manuaale), aga toorest jõudu napib.

Öko või öku

2008-11-28T11:40:00.003+01:00

Tänaseid lehti lugedes tuli mulle jälle meelde sõnakäänd ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Mina ikka üks õige ökuinimene ei ole, mul selliseid sõpru pole.

Ma tunnen siiski päris palju inimesi, kes oma toidulaua transpordikilomeetrite peale mõtlevad ja Uus-Meremaa maheõuna asemel tõesti pigem naabrinaise kaalikat ostavad. Ausalt, ma söön ökobanaane vahel küll. Tulevad teised nagu Chiquitadki Columbiast ainult banaanitalunikud on veel õiglast tasu saanud, loodetavalt ühe ja sama laevaga.

Enamus mu tuttavatest on kokku puutunud ka õigete valikute tegemise raskusega. Hübriidautode valmistamiseks kulub rohkem ressursse, viimaste Hollandi uuringute andmetel tekitavad tuulegeneraatorid müra, mis peletab hülgeid, ökupesupulbrite tseoliit teeb riidekiud hapramaks jne. Ning jalgratas on juba ammuilma avastatud - ainus läbini "keskkonnakindel" reegel on võimalikult vähe tarbida. Sad but true.

Olemise talumatu roppus

2008-11-26T09:18:00.003+01:00

Ma olen üldiselt suhteliselt kaubamärgitundetu tüüp. Mis seletab ka asjaolu, miks ma pole poole aasta jooksul märganud me kraanikausi marki-märki. Täna hommikul siis nägin - kraani juures ilutseb DURAVIT. U hääldub nii hollandi kui prantsuse keeles ü-na, kuigi ma pole sugugi kindel, kas tegemist tootja peakorterimaa keelega. Kraanikauss Türa&Vitt. Ehh, proovi veel ontlik olla, kui rõvedused uksest-aknast sisse pressivad.

Tegelikult täitsa talutav roppus e kraanikausid jäävad paika, aga kirjanduslik efekt maksab ka midagi.

Mudakross

2008-11-25T09:30:00.004+01:00

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.

Pariis!

2008-11-24T10:40:00.003+01:00

Pariis polnud oma sharmi kaotanud. Ning Pariisil oli see kord mu jaoks ka uusi tahke.

Igal linnal on oma eripärad. Genflased armastavad näiteks vilistada ja see on väga nakkav. Nii, et kunagi tagasi kodusesse Eestisse saabudes tekkis ikka momente, kus imestunud pilkude peale tuli vakselt pobiseda: "Oi, kas ma vilistasin? Vabandust, ma enam nii ei tee."

Pariislastel on kombeks püstijalu magada. Vähemalt hommikusel tipptunnil metrooga sõtes. Ma polnud seda kunagi tähendanud, ma elasin lihtsalt töökohale lähedal ja vantsisin hommikuti jala. Õhtusel, isegi hilisõhtusel ajal on magavaid inimesi metroos märksa vähem. Ja mitte ainult de Clichy ümbruses.

Vaatamata magavatele inimestele on metroo ikka endiselt Pariisi tõmblev soolikas, kus leidub igasugu karvaseid-sulelisi. La Défence'is pilvelõhkujasse suunduv ontlikus ülikonnas Dominique, kes kannab jämedat käeketti kirjaga "Dominique", helesiniste silmadega neegritar, kelle puhul pole päris ilmne, kas ta läheb tööle või tuleb töölt...

Pariis on ilus.

Flaam, kes hollandi keelest aru ei saa

2008-11-03T12:18:00.002+01:00

On üldtuntud tõde, et hollandlased ei saa iga kord flaamide keelest aru. Nii nad ise vähemalt väidavad. Mõnel juhul olen ma valmis seda uskuma, näiteks Nici kolleegil võttis pool aastat aega, et tema ja flaamist töökaaslase õlleklaasitagusest jutuvadast aru saada.

Flaam omakorda saab aru nii kaasmaalasest, hollandlasest kui veel poolest Euroopast :) Väikerahva asi, kuigi tegelikkuses ei saa flaam iga kord flaamist aru, aga sellest vaikitakse. Mõnel flaamil on siiski hollandlase hing, Ukul näituseks.

Madalmaade natsionalistide rõõmuks on paljud multikad, näituseks Madagascar, nii hollandi kui "flaami" keeles. Väike poluvernikust natsionalist tegi eile tõsist kära, kui ma talle multika hollandi keeles käima panin.
"Eeeemps, see on vales keeeles!"
"Mäsa? Ei ole ju! Tahad inglise keeles?"
"Eeei, see on vales keeles!"
Lõpuks jõudsid blondid juhtmed siiski põhjuseni.

Eestlane ja sadam jne

2008-10-27T12:44:00.002+01:00

Kui suur on tõenäosus, et Belgia Disney Corp kodukootud miniversioonis töötaval flaami poisil on uue kolleegi kaasa pooleestlane? Eriti kui selle flaami poisil on juba täiseestlasest kaasa ja miniversioon tähendab töötajaid 100 ja 200 vahel. 10^1000000000000?

Vahel peaaegu võimatud sündmused realiseeruvad vaatamata kõigile riskihinnangutele. Võta või jäta, aga kogu maakera rahvustepaabelist valis saatus Nici uue kolleegi naiseks just pooleeslase ja äiaks pesueht eestlase.

Ungari keel

2008-10-24T10:57:00.004+02:00

Tänane hommik pani mind ühte vana anektooti ümber tegema... Olgu need madjarid kirutud, kisse kirjutab 21. sajandil ungari keeles. (Ilmselgelt keegi kirjutab :)

Tšuktši tuleb Ida-Euroopa reisilt tagasi ja teised küsima:
- Missugune on poola keel?
- Kas sa vene keelt tead? No vot, päris sarnane.
- Aga bulgaaria keel?
- Vene keelt tead, eks? Päris sarnane.
- Missugune on ungari keel?
- Vene keelt tead? Aga eesti keelt? Jah? Vot, üldse ei ole sarnane!

Rohelohv ja valgelohv

2008-10-20T11:16:00.000+02:00

Kunagi oli ühes noorte inimeste :) ühenduses kombeks iga esimese teo puhul kast õlut välja teha. Selle loogika järgi peaks ma täna ka ühe kasti tooma.

Nimelt kokanduslike katsetuste vallas puutusin ma esimest korda kokku groenloofiga. Belgia rahvustoitu witloofi e maakeeli salatsigurit olen ma muidugi söönud igas variatsioonis, nii toorelt kui kuumutatult, aga rohelisest kaksikvennast polnud ma midagi kuulnud. Groenloof näeb märksa enam salati moodi välja, kui keldrikakand witloof. Mahedama maitsega on ka. Groenloof peekoni ja krõbeda juustukattega passis kartulipudru ning sortsu auhinnaks saadud Lõuna-Aafrika chardonnayga pühapäeva õhtuks hästi.

Kuidas kriis majandushuvilisi tekitab

2008-10-07T12:29:00.004+02:00

Lagrits kirjutas hiljuti, kuidas ta kodune teismeline majandusõpinguid kaalub. Ootamatu, aga teismelise puhul arusaadav, et erinevaid võimalusi kaalutakse. Elukutse valik ei ole pagari juures magusate saiakeste valik.

Aga kui täismees hakkab majandusest jahuma, siis see on päris jahmatav. Nic on alati sõna majandus peale grimmasse teinud ja majandust õppivaid inimesi kasuahneteks parasiitideks tituleerinud. Saatuse irooniana on ta ühe sellisega abielus :) Mis omakorda tähendab seda, et ta on pea kuus aastat kannatanud õhtusöögilauas traktaate turujõududest, 70.-date naftakriisist, demograafia mõjust majandusele, murrangulisest ajast majandusteoorias jne. Õnneks haakuvad paljud teemad päevapoliitikaga ning seda jälgib ta minust isegi usinamalt.

Täna hommikul küsiti mult vannitoas, kas ma tean, mis on Bel-20. Ei jäänud muud üle, kui tunnistada jahmunult oma mõningaid teadmisi börsiindeksitest. "Aga mis firmad indeksis on?" "Pangad: Fortis, Dexia, KBC; Agfa; supermarketiketid Colruyt ja Delhaize; Belgacom ja Mobistar; Suez... Ahjaa, InterBrew, loomulikult..." "...Omega Pharma, Nyrstar, Solvay." Siinkohal pidin ma suurest vapustusest hambaharja alla neelama. "Kuule, kas su majandusharidus sulle mingit eelist aksiatesse investeerimisel ka annab?" "Ehh? No, fundamentaalanalüüsis vast ikka ja iseenesest on mul kuskil kastis ühe Standfordi kuti põhjalik raamat." "Ma mõtlen, et kunagi võiks mingi osa säästudest börsile investeerida." Uskuge mind, inimesed võivad hambaharjatopsi ära uppuda!

Ja nii ma filosofeerisin hommikul kell 7 vannitoas portfelliteooriast kõige laiemas mõttes. Ning idee, et ma räägin oma mehele TALSEst ja õppelaenuga börsile investeerimisest ning ta kuulab mind huvitatult, tekitas mus veel eile tugevaid naeruturtsatusi. Vaatamata sellele, et eeldatakse trendi jätkumist, trend siiski vahel muutub.

Üldstreik - veel üks linnuke kirjas

2008-10-06T10:27:00.004+02:00

Üldiselt olen ma alati seda meelt olnud, et mitte ainult teoreetilised teadmised vaid ka praktilised kogemused omavad märkimisväärset väärtust. Majandusteadlasele tuleb lisaks Lange-von Miesese debatile kasuks isiklik käsumajanduse kogemus, institutsionalist võik omada praktilist kogemust institutsioonide ülesehitamisest jne.

Käsumajanduse, siirdemajanduse, kauboikapitalismi, küpse kapitalismi ja kommunistlike printsiipide kõrval tekkis linnuke täna kasti üldstreik. Ausalt, ma arvasin tänaseni, et selline nähtus esineb 21. sajandil veel üksnes majandusajaloo õpikutes. Aga võta näpust, hommikul Ukuga kooli poole asutades polnud sugugi kindel, et me kümne minuti pärast tagasi pole. Tema kool siiski töötas. Mina oma koolini ei suuda ennast vedada, sest ühistransport ei tööta.

Kuigi ma saan aru rasketest aegadest, siis ametiühingute tänasest ettevõtmisest ma aru ei saa. Majandus on tsükliline ja äritsüklitest on teooriaid hulgim, aga võidelda tsüklilise majandusega üldstreigi vormis... Vaatamata oma sotsiaaldemokraatlikule hingele, kõlab see pehmelt öeldes jaburalt. Sealhulgas majanduskriiside seletamisel on majandusteadus üldse kehvake - iga uue kriisilainega tekib uue põlvkonna kriisiteooria. Kolm põlvkonda on juba olnud, on aeg neljanda tekkimiseks. Aga vaevalt, et nõuannetes poliitika kujundamiseks üldstreiki soovitatakse.

Lõpuks neid majanduslikke nähtusi, mida veel üle-läbi elada, palju jäänud ei ole. Kommuun näiteks. Ma juhtun ühte Šveitsis teadma. Ehk kui kriis päris ekstreemseks kisub, pakin pere sisse ja lähen mägedesse kommunistlikus vormis mahepõllumajandusega tegelema.

Kuidas minust peaaegu kriminaalkurjategija oleks saanud

2008-09-26T10:59:00.003+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest õhtust, kus mu vanemad said minu nimele kirja kutsega tulla politseisse karistusseadustiku pisivarguste paragrahvi alusel. Peale telefonikõnet järgmisel päeval politseisse selgus, et asi puudutab bensiinivargust ühe Ford Escordiga selle aasta augustikuus. Seega olen ma igati globaalse haardega bensiinivaras.

Aga - ja siin on palju "agasid":
- ma ei ole kunagi olnud selle auto omanik, vaid koos emaga tehnilises passis märgitud kasutajad. Omanik oli minu isa;
- mu vanemad müüsid Fordiloksu maha aastal 2004 (kaks tuhat neli);
- ma kolisin Eestist täiesti ametlikult ära st minu aadress rahvastikuregistris vastab tegelikkusele. See juhtus juba aastal 2002;
- mu jalad pole Eesti pinda kolm aastat puutunud.

Ma olen kõnesoleva Fordiga sõitnud küll kauges minevikus, kusjuures päris palju ka paranduse vahet. Ehk päris üllatav, et selline ront veel liigub. :) Teisalt on imestamisväärne, kust küll võtab Eesti politsei oma andmed? Veel üllatavam on, et sellise informeerituse juures mõni kuritegu üldse suudetakse lahendada. Muidugi avab vähemalt neljaastane mahajäämus kasutatavates andmebaasides omakorda huvitavaid väljavaateid, selle infoga peaks ometi midagi ette võtma. Midagi kasulikku :)

Pirin

2008-09-24T12:30:00.003+02:00

Vahelduseks peab virisema ka. Esiteks mul on küsimus, kaua kestab olümpia periood. Kuni järgmise olümpiani? Sport.err.ee saidil oli märge, et olümpia perioodil väljamaal videoklippe ei näe. Mina, blond, arvasin, et olümpia lõpeb lõputseremooniaga. Tänaseni igastahes on olümpiaperiood täies õitses ja ma ei ole ikka veel näinud Kanteri autasustamist näituseks.

Ma võin ainult Eesti rugbit terevisioonis nautida, aga kahjuks on seal illustreerivat pildimaterjali vähevõitu. Ja Eesti rugbi puhul huvitab mind kõige enam nende särk. See on ilus ja Nic soetaks omale juba ammu ühe eksemplari. Normaalinimese suuruses.

Teiseks ei näe ma ETV saadete arhiivist midagi. On nii vajalik internetikiirus, Flash Player ja igasugu scriptid lubatud. Aga bittigi mu'ni ei jõua. Kuigi varem olen ma sealt saateid vaadanud. Terevisiooni ma vaadata ei tahaks, see rugbilõik oli tegelikult nii uimane, et ma pidin lõunapausil võileiva taga magama jääma, aga Aunaste ja Treufeldti saateid vaataks vahel.

Jipiii!

2008-09-18T11:38:00.002+02:00

Kuskil suvel treisin ma paberit ühe konverentsi jaoks. Isegi mu vanemad natuke kannatasid selle all, sest päevad venisid pikaks ja muidu jutupuhumiseks jäi aega väheks. Aga nüüd tulevad neile topeltsuured tänud lapsehoidmise eest. Paber on konverentsi kavas ja mina novembri lõpus Pariisis.

Sügis ja mina Pariisis ja veel täiesti asjalikul eesmärgil - suunurgad ütlevad kõrvadele tere.

Nädalavahetuse jutud

2008-09-15T14:11:00.000+02:00

Kui inimene usub tingimusteta seksi olemasolusse, siis on ta viimaseks sünnipäevaks saanud lõbumaja kinkekaardi.

Suur aastalaat toimub igal aastal oktoobri esimesest reedest alates lugedes kolmandal esmaspäeval.

Ei ole midagi piinlikumat, kui kuulata juubilarile pühendatud ülistuskõnet, kus ülemaailmse rahu, Brüssel-Halle-Vilvoorde küsimuse, ökokatastroofi ja Aafrika näljahäda kõrval suudad sa personaalsemat sidet juubilariga leida üksnes jalgrattaspordis.

Keele aasta

2008-09-12T11:00:00.003+02:00

Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.

Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.

Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.

Beebid räägivad eesti keelt

2008-09-10T12:03:00.003+02:00

Suure vena õpetamise kirg avaldub kõige selgemini õe juures.
Uku näitab oma uut kirjapulkade karpi: Näe, pliiats!
Fay (ajab näpu püsti): Kijk!
Uku: Eei, ütle vaata!
Uku: Nööp! Üks, kaks, kolm!
Fay korrutab ikka: Kijk!
Uku seekord hollandi keeles: Eeemps! Ütle õele, et ta peab eesti keeles rääkima! Beebid räägivad eesti keeles!
Emps: Jah? Aga järsku õde pole enam beebi?
Uku: On küll!
Viimasega õde ei nõustu ja avaldab oma pahameelt valjuhäälse tatata-misega.

Elu plastita

2008-09-04T11:43:00.006+02:00

On üks asi, mis mulle esimestest päevadest peale uues kodus meelehärmi teeb. Kilest prügikotid, toodad prügi ja siis paned veel kotti ka. Vanas kodukohas olid konteinerid, plastist küll, aga tugevad ja praktiliselt elu lõpuni kestvad. Kuna ma tahaks prügi siiski väljas ladustada, siis tuli prügikoti kaitsmiseks kasside, hiirte ja lindude eest plastkonteiner osta. Otsides viise oma ökosüdametunnistuse lepitamiseks olen ma hoolikalt vaadanud, mis meil üldprügisse läheb. 90% kile ja taaskasutuseks mittekõlbulikud pakendeid.

Poode ja poes valides on võimalik rämpsuhunnikut oluliselt vähendada, aga ilma plastita elu tundub pea mission impossible olevat. Siiski võttis üks flaami pere ette projekti 20 päva palstikuta. Britid on selle jalgratta juba avastanud, ning BBC hõlma all viinud läbi eksperimendi. Päris 100%-line õnnestumine see polnud, aga häid nippe leiab sealt blogist hulgi.

Fotojaht: kool

2008-09-01T21:16:00.004+02:00

Mina läksin kooli hea meelega, eriti peale auväärsesse eliitkoolilapse staatusesse tõusmist. Viimane on mõningase iroonilis-muigava varjundiga öeldud. Nic vihkas kooli ja tegi igasugu trikke, et oma munkade teelt kõrvale hoida. Uku moodustab demokraatliku segu ja suhtub kooli vaheldusrikkamalt: eelmine aasta käis vanas koolis hea meelega, nüüd uude kooli eriti ei kipu. Kas pole veel häid sõpru tekkinud või lihtsalt viskas kool üle... Ehk tegu on nii otseses kui kaudsemas mõistes unfinished businessiga.

Siiski "turnimise" tunnis talle meeldib. Ja jalgrattaga kooli sõita. Matemaatikat meeldib aga kodus empsi-papsi varvaste peal teha. Rehkendusega probleeme pole. Ainult püksid ei seisa jalas. Olgu need lühikesed jalgpallipüksid, vähe väikseks jäänud "strammis kukekad" või igati korralikud põlvjupatsid - alla vajuvad kõik pea ühte moodi. Kui Ukule kooli järgi minna, siis eksimise võimalust ei ole. See poiss, kel püksid kõige madalamal rebadel, on meite.

S nagu sürrealism

2008-08-28T15:18:00.004+02:00

Belgia on ikka imelik maa. Kaltsukasse saabub nagu tavalistesse Meiri poodidesse UUS sügiskollektsioon. Päris uudne lähenemine vanade asjade müügistrateegias. Ja keegi geniaalne inimene on leiutanud kiudainetega piima. Võta pudel, saad ka porgandi! Või vähemalt saepuru. Mis järgmisena? Kohvi kaltsiumiga?

Billil oli viimane aeg pinsile minna

2008-08-27T14:44:00.004+02:00

Tõdesin ma lõuna paiku. Gatesil siis. Ei ole normaalne, et va tatise IE viimase versiooni lapakale peale panek kolm tundi võtab. Kõnekas on juba töölauale tekkiv link "IE installeerimisega tekkivate probleemide lahendamine"...

Tegelikult algab hädaahel töökoha itipoistest, kel pole aega ja/või oskusi panna veebimeil lausalt jooksma ka Firefoxil ja Safaril. Siis mul poleks seda tülikat IEd vaja ning karv läigiks jälle. Samas, olemasoleva arengutrendi jätkumisel, tekib tõenäoliselt õige pea tugev või lausa möödapääsmatu motivatsioon (st patsiga poisid ei saa enam ise IE instaleerimisega hakkama) veebimeil rebasesafari kõlbulikuks treida.

Kommunistlik olümpiapere

2008-08-26T12:11:00.005+02:00

Seekord valitses meil kodus champagnejoomises täieline võrdsus. Nii Eesti kui Belgia teenisid olümpial ühe kulla ja ühe hõbeda, kusjuures kuld tuli individuaalvõistluses ja hõbe meeskonnaalal. Kommunism on saabunud meie õuele :) Saatuse irooniana lebab mu öökapil hoopis von Misese "Liberalismus", aga ajast mahajäänuna olümpialainel olen ma seepärast, et ma tahaks "irrrmsasti" ETV saidilt lõpuks videosid vaadata, kuid ei saa. Uudistes räägidi Eesti karust, mul see loom veel oma silmaga kaemata.

Fotojaht: meri

2008-08-24T21:41:00.003+02:00

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Belgia rannikule sattusin, vist eelmine aasta vanemate külaskäigu ajal. Mere nägemiseks eelistan ma tegelikult Hollandi Zeelandi. Kuigi peaks minema pilti tegema Belgia rannikust küll. Nii hoiatavaks eeskujuks, sest see kilomeetrite kaupa "lasnamäge" täisehitatud rand on kole. Ainult võimalus "neljarattalisega" pikki sõite teha leevendab vähe koledust.

Pilt on aga hoopis unistuste maalt. Ma olen alati unistanud oma laevast-jahist. Seilaks vahel suviti Eestisse. Kuigi nauditavuse poolest peaksin ma jahi unustama ning pigem mootoriga jõealuse poole vaatama. Esiteks on tormiga jahiohjamine suur rabamine, teiseks jään ma merehaigeks. Seilamise praktilise poolega olen ma natuke kokku puutunud :) Vaikselt sossutades läbi Prantsusmaa veinipiirkondade sõitmine on mulle rohkem kontimööda.

Kodune piimatööstus vol 2. Kohupim, proovipartii 2

2008-08-21T21:29:00.005+02:00

Nüüd on kohupiim olemas. Näeb välja ja maitseb nagu "õige" kohupiim. Hea soovitaja nõu töötas täitsa priimalt, ehk enne tegin joodava hapupiima - hoidsin piima soojas ühe päeva ja lisasin lusikatäie petti igaks juhtumiks nö starteriks ka. Seejärel tavapärane menetlus, pliidile kuuma. Ehk mahedast hapupiimast saab mahedat kohupiima. Kahest liitrist piimast sai umbes 400g kohupiima. Juhtus nii, et ma kõigepealt proovisin ja siis proovisin veel vähe ja siis kaalusin e tegemist on rough estimate'iga. Varsti peaks vist lehma võtma.

Anonüümse piimatehnoloogi kutsun pühapäevasele brunshile, kostitan klaasi champagnega :)

Lastetusemaks

2008-08-21T12:21:00.005+02:00

Mul on vahel "keeniusepäev" e terve päev möödub "keniaalsuse" tähe all. Seekord pole ma ise küll segast pannud, aga Maalehest lugesin ühe "maksunduskeeniuse" intervjuud.

Mina ei ole juba mõned aastad Eesti maksuametiga tegemist teinud, aga maksumaksja tohtrihärra võiks ju maksuameti veebilehele kiigata. Isegi lihtsurelikul on vahel kasulik teada, kuidas teda laias laastus maksustatakse. Ja olgem ausad, füüsilise isiku maksustamisest arusaamiseks ei pea Eestis küll tuumafüüsik olema, arstidiplomist piisab. Maksuamet näiteks toob kohe ilusti välja selle aasta muudatused üksikisiku tulumaksus. Punkt kolm peaks lapsemaksundushuviliste pilku püüdma.

Alates sellest aastast maksustatakse lastetust ka Eestis e lastetu inimene maksab rohkem (tulu)maksu. Mingi täiendav maksumonstrum oleks juba ühe kärbse kahe hoobiga tapmine. Muuseas selline maksustamispraktika on Euroopas levinud, kohe omast kogemusest võin kinnitada.

(Juba mõnda aega mõtlen, et peaks muust kui lastest ka kirjutama. Aga näe ei anta asu, ikka tükivad teised vägisi mu ellu. :)

Fotojaht: võim

2008-08-12T15:26:00.004+02:00

Inimese võim olla üle oma kehalistest piirangutest on uskumatu. Tahad näha tähti, aga palun! Kuigi abikaas sind blind chickiks tituleerib, paned prillid ette ja näed jälle. Tahad kuud oma käega katsuda - annab korraldada! Maakerale ringi tegemisest rääkimata. Inimese võimuses on lennata.

Oli aeg, kus võim seostus jõuga. Tänapäeval on võim informatsioon. Nagu Wall Streetis Gekko ütles: "The most valuable commodity I know of is information." Teadmiste võim aga rikub tingimusteta usu autoriteeti, mis iseenesest ei ole alati sugugi paha. Samas vahel tahaks näiteks arstirohtu pimesi uskuda, et vähemalt platseeboefekt jääks alles. Vahel tahaks tähti ainult kaugusest vaadata, et reaalsuse võim marsslasi ära ei tapaks.

Digitelevisioon

2008-08-06T11:44:00.003+02:00

Koos uue majaga said meist ka moodsa aja inimesed. Me vaatame nüüd digitaalset televisiooni, "box" on kapis ja kanaleid jagub. Reaalsuses istume me teleka ette endiselt kolmel-neljal päeval nädalal, erandiks ehk valitsuskriisi perioodid. Kuigi viimane nähtus hakkab nii tavaliseks muutuma, et ohustab juba vähemalt me pere vaatajanumbreid.

Digitaalne telemaailm pakub ka kena hulka filme. Nii istusid poisid hiljuti diivanile ja asusid filmi otsima-ostma. Väikese sobramise tulemusena jõudsid nad Leiutajate küla Lotte hollandikeelse versioonini! Nic arvas, et võiks üks kord vaadata seda filmi nii, et ta kõigest aru saab. Uku nõustus varmalt. Natukese aja pärast tuli siirast üllatust täis fraas: "Hei! Nad räägivad väga imelikult!" Mille peale ma ei saanud Nicile torkamata jätta: "Näed, kes meist siin imelikult räägib."

Kardinate dilemma

2008-08-04T13:35:00.004+02:00

Mul oli kapil kolm hunnikut sisustusraamatuid ja ajakirju. Lappasime neid värvilahenduste otsimisel, mina uurisin erilise hoolega kardinaid elutubades. Aknaruutmeetreid palju ning vähemalt päikesevarju vaja.

Peale paaripäevast uurimustööd olen ma jõudnud järeldusele, et inimesed, kes lasevad oma disainitud kodusid pildistada, kas
a) ei armasta hommikuti paljalt kööginurka tassikese kohvi järgi lipata; või
b) kannavad ontlikku kurguaugust varbaotsteni ulatuvat öösärki.

Kolmanda võimalusena oli kaalumisel ka kalduvus ekshibitsionismile, aga magamistubades kardinad-rulood rippusid. See eest elutubades nägin ma kolme kuhja peale rohkem vendade Eameside toole kui kardinaid! Vaatamata kõrgemat sorti seljatoele ei ole see tool siiski suurem asi päiksevari. Ehk probleem on endiselt õhus :)

Fotojaht: kivi

2008-08-03T22:32:00.005+02:00

Peale aktiivset puhkust ja vanaema-isa külaskäiku on jälle aega ka blokk lahti lüüa. Neljapäeval sai käidud Amsterdamis. Enamus inimesi ütleb nüüd kohe punased laternad ja kohvipoed. Punased laternad olen ma kunagi varem juba üle vaadanud. Ei midagi erakordset, sama hästi võib Antwerpenis ühe tänava mitu korda läbi käia. Kohvipoodidega on see naljakas juhtum, et mu kanepisuitsetamise periood lõppes umbes sel ajal, kui ma Belgiasse kolisin. Ja saatuse irooniana käisin ma oma Belgiaelu alguses päris sageli veel Hollandis.

Aga seekord jäid laternad vaaatamata ja kohvi joomata, isegi Rijksmuseumi minemata. Amsterdamis on ka juhtumisi väike loomaaed. Seal me ringi töllerdasime. Ja proovisime riideid märjaks saada :) Riided jäid kuivaks, ainult varbad said märjaks. Tegelikult, täie raha eest käies soovitaksin ma iga kell Rijksmuseumi. Või loomaaeduritele Rotterdami Blijdorpi.

Fotojaht: metall

2008-07-07T09:19:00.004+02:00

Metall võib olla nii kuum kui külm. Metall võib seista seinana inimeste vahel. Rootsi kardinad on metallist. Aga metall ka liidab üheks.

Liidu loomiseks peavad kaks metallosa kokku sobima. Nagu sukk ja saabas.

Teaduskonverentsi paradoks

2008-07-03T21:29:00.003+02:00

Vahel võib teaduskonverentsi kõige huvitavam ja uudisterohkem osa olla rongis loetud EOSe artikkel kvantmehhaanikast või intervjuu Rupert Sheldrake'iga.

Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

2008-06-30T21:51:00.003+02:00

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Fotojaht: suur suvi

2008-06-30T11:39:00.005+02:00

Seekordse jahiseeria alapealkirjaks on suurt suve otsides. Aeeee, suvi, kus sa oled?! Aaa, siin sa oledki! :)

Tegelikult on suure suve tunnuseks külaliste rohkus. Suvi on hea vabandus kutsuda külla sõpru ja sugulasi. Näiteks vanaema-vanaisa Eestist. Või Manni märksa lähemalt. Kena on, kui sõbrad tulevad oma koogi ja instrumentaariumiga. Kook tegelikult ei olegi nii oluline, kui intrumentaarium piisavalt äge on.

Müüt Eesti naine

2008-06-28T18:59:00.003+02:00

Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.

Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.

Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.

Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.