Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.
Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.
Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.
