Uku vr. Fay

Kui kaks last majapidamises, siis tekib paratamatult võrldusmoment. Ja peaaegu terve aasta olen ma vaikselt vaadelnud kahte tüüpi.

Siia ilma tulid nad suhteliselt sarnaselt, kiiret polnud esialgu kummalgi. Aga kui juba vedama saab, siis ei saa enam pidama :) Pika süütenööriga pommid e ugrimugri geenid. Uku ei olnud suur nutubeebi, aga naerupall ka mitte. Selline rohkem omaette nohiseja ja, mis seal salata, paljuski minusse. Me mõlemad kannatame raskekujulise jäärapäisuse all. Lisaks oskame me poolelt sõnalt vait jääda ning pilgu kättesaamatusse kaugusesse naelutada, ise oma mõtteid mõlgutades. Samas small-talkis teeb ta vasaku suupoolega mõlemale vanemale ära.

Teisalt Fay on lootusetu kõkutaja. Selline naeratav punapea. Tema osaks on rohkem uudishimulikult, näpp suus vaadata. Lisaks on ta palju "iseseisvam", suutis juba päris pisist peast jupp aega omaette asjatada. Fay puhul ma mõtlen ikka palju mängib siin pehme sünnitus rolli, palju lihtsalt erinev temperament. Õde on märksa väiksem rahmeldada, teda pole, vähemalt veel, vaja traksidega tooli külge siduda. Karta on, et vennast hakkab ta tunduvalt hiljem käima, üks kuu on tal veel aega õppida.

Kingiaasta

Tänavune kingiaasta oli tagasihoidlik. Kuna me loodame järgmisel aastal kolima hakata, siis igasugused suuremad ostud ootavad uut kodu. Väikese erandina minu fotokas :) Ei saa jätta kekkamata. Nüüd tuleb ajada näpuga järge raamatust Fotographie voor dummies. Hea kui inimese hobid mahuvad riiulinurka ära. Nici trummikomplekti jaoks pole meil lihtsalt ruumi, see kink jääb järgmisesse aastasse. Nii kaua pean ma veel lauatrummeldamist taluma.

Kõige suuremad kingid läbi aegade on aga pildil.

Palju õnne mitte häid jõule!

Täna, viis aastat tagasi, kõlas Wommelgemi vallamaja tseremooniasaalis kaks korda selge ja kõlav "jaa". Kusjuures tundub tunduvalt lühem aeg tegelikult olevat. Aga mõeldes Nici vanavanematele, siis 60 veel minna :)

Viie aasta tagusest päevast meenub kaks pilti. Esiteks meie meer ametlikul tseremoonial. Nagu ikka käib allakirjade juurde natuke üllast juttu ja pärast nn seltskondlik vestlus. Tollel päeval oli Eestis juhtumisi ebajõululikult külm ja lumine päev. Igastahes, kui linnapea kuulis, et Eestis -18, siis sai ta aru küll, miks me Belgiasse kolisime. Aga, miks küll kõik marokolased ennast marjamaale punnitavad, sellest ta aru ei saanud. Kui mu ettekujutus flaamidest põhineks mu esimesel ametlikult kogemusel, ei peaks ma flaame mitte natsionalistideks, vaid lausa rassistideks. Sealhulgas herr meer pole flaamiblokker, vaid liberaal.

Teises pildis jõudsime me meeri üle kõvasti irvitades koju. Täpsemalt kodu ukse taha, mis, nagu uks tavaliselt, avaneb võtme abil. Ainult vastne abielupaar tunnistajatega oli ühel pool ust ja võtmed teisel pool. Õnneks oli meil magamistoa aken lahti ning seltskonnas leidus ämblikmehe fänn G. Peale lühikest külaskäiku alumiste naabrite juurde (kodus oli ratastoolis naine, kelle magamistuppa esimese raksuga tungiti :) jõudis G õnnelikult meie magamistuppa ja tegi uksed lahti. Seega lahtise aknaga magamine ei ole ainult tervisele kasulik. Lahtine aken võib vahel kindlustada champagne pulmapäeval.

Jõulupidu

Jõulupidu möödus kommi, limpsiga. Tasakaaluks oli valitsev mõtlik ja ülev pühademeeleolu. Tüdrukute pildi on teinud kaasmaalasest peoline.

Talvemõnud

Kui me Lõunast tagasi saabusime, oli Belgiasse saabunud lumi. Siinmail tulid vähe valgemad ajad, kui Eestis. Rõhk sõnal vähe. Mu koduaknast tavanes eile päris tore pilt. Ja mina mõtlesin, et loodusfotograafi ei saa must eal - ma ei viitsi mudas püherdada ja külmas külmetada. Aga seekord tegin lihtsalt akna lahti :)

Koos lumega saabus uus valitsus. Seda ei osanudki kohe oodata. Samuti on raske sellest valitsusest midagi oodata. Esiteks on ühe laua taha pandud kokku selline kompott, et mingit konkreetset otsustusvõimu on kabinetis raske näha. Lisaks sellele on veel tegemist ajutise valitsusega kolmeks kuuks. Ehk nagu on valitsus ja nagu ei ole ka.

Emakeelest isamaal

Pullerits on uue artikliga maha saanud. Pealkiri pani mind igatahes mõtlema hoopis laiemalt. Minu arust ei puuduta eesti keele kängumine sugugi ainult välismaale putkanute vähemust. Keel ei ole ainult võime "palun, mulle üks õlu!" tellida. Kui ma mõned aastad tagasi Eestis doktoriprojekti peale mõtlema hakkasin, siis minu üks mentor ütles üheselt, et töö tuleb inglise keeles kirjutada. Aastaid tagasi avaldasid mu kaasdoktorandid õppeplaani täitmiseks muuhulgas artikleid Äripäevas. Naerukoht. Sest eesti keeles pole suurt kuskil mujal avaldada. Ehk teaduslikke artikleid emakeeles treida on praktiliselt sahtlisse kirjutamine. Nutukoht. (Tegelikult kehtib see paljuski ka 20-miljoni keele hollandi keele kohta.)

Aga kakskeelsete perede teemal. Tundub, et mul on kodus ebatüüpiline meeselement :) Meil pole eesti keele rääkimisega probleeme kunagi tekkinud. Nici auks peab tunnistama, et kolme aastaga on ta vaikselt päris korraliku passiivse eesti keele omale külge pookinud. Kui aru ei saa, siis küsib ja tõlke on meil juba kaks. Lisaks pidime me see aasta tegema valiku, kas eestlaste või flaamlaste jõulupidu. Nic vastas, et läheme eestlaste peole. Loomulikult. :)

Kaheksakuune

Kolmapäeval sain ma kaheksakuuseks. Ma oskan juba roomata, ajan peput püsti ning istun. Kui paps mind püsti tõstab, siis seisan hea jupp aega tudisemata oma mängukaare najal. Emps-paps ainult ei taha mind lasta seista.

Viimasel ajal meeldib mulle keelt suust välja ajada. Nagu Einstein sellel kuulsal oma sünnipäeva pildil ;). Ja ma ütlesin ka oma esimesed sõnad - emm ja papa! Nüüd emps muigab. Tahkemat toitu ma suurt ei söö, emps katsetab mu peal baby-led approach to the introduction of solid food meetodit. Minu arust pole ma mingiks muuks meetodiks kunagi võimalust andnud, aga empsile lihtsalt meeldib kõigest uhkelt kõlav teooria teha.

Koogiks oli 100 Kooki raamatust shokolaadikook, veerand kilo shokolaadi ja väike pakk võid, mmmmm...

Karge talvehommiku tükikesed

Esiteks sain ma metsaka listilisena hea lingi oma postkasti - kust tuleb stuff. Tasub vaadata enne jõulushopingule tormamist. Kusjuures ma (tegelikult küll Nici firma :) just hiljaaegu sain karistada oma liiga harvade investeeringute eest kuldsesse noolekesse, nimelt PSP otsustas kuus kuud peale garantii lõppemist otsad anda. Parandamine st üksnes riistapuu lahtikruvimine läheb üle poole uue hinnast maksma! Rõve sõim serbohorvaadi keeles.

Teiseks olen ma viimasel ajal mõelnud, et palju vähendab mu ökoloogilist jalajälge näiteks ökovahenditega pesemine, ainult oma elukoha lähistel kasvatatud toidu söömine ja ainult biomärgisega toidu söömine jms. Mitte, et ma senisest praktikast loobuksin, kui efekt liiga väike on, aga pigem efekti maksimeerimise eesmärgil. Kui kuskil peaks kompromissile minema, ja kompromissitult ei vea iga kord välja, siis kuidas seda kõige väiksemate kuludega teha.

Lõpetuseks, et lisaks rohehullule teenida auga välja flaami natsionalisti tiitel, leidsin ma päris hea killu viimasest Knackist. Prantsusekeelne meedia armastab flaamlasest maalida paraja koletise, kes rabab andunult tööd teha, saab selle eest kolepalju raha ja vabal ajal kõmmutab neegreid maha. Ning siit tekibki küsimus, et kui hollandikeelne osa riigist nii vastik ja jäle on, siis miks prantsusekeelsed kodanikud nii tulihingeliselt ühist riiki pooldavad? Finantssolidaarsus? Tegelikult peaks plokki küsituluse tegema, millal Belgia uue valitsuse saab. Jaanipäevaks?

Hea ost ja halb ost

Hea

Leivamasin st korrektselt öelduna saia-sepikumasin. Seda riistapuud on me majapidamises juba pea viis aastat aktiivselt pruugitud nii saialiste kui pärmitaigna tegemiseks. Vaevalt, et see massin lähitulevikus tolmu koguma hakkab.

HD recorder (maakeeli siis kõvakettalindistaja?). Saab jälle televiisorit vaadata :). Meil oli alatine häda, et vähegi vaadatav saade hakkas kell 11 - tööinimese ja lapsevanemana sellisel kellaajal enam küll midagi ei vaata, vaid me juba magame. Ning videomakiga opereerimine oli tüütu. Nüüd saab paari nupule vajutamisega lindistatud-vaadatud, kusjuures telekakvaliteediga.

Halb.

Made in China helikopter ja mängubuss. Lagunesid esimesel mänguõhtul. Ma sain aru, et ma pole nii rikas, et odavaid asju osta.

Karp sprotte. See oli kuskil mu Belgia elu alguses, kui ma kordas Carrefourist Riia sprotid leidsin. Südame lõi soojaks ning sprotid maandusid mu külmkapi nurka. Aga ma pole eriline sprotisõber, umbes kahe aasta pärast rändasid nad prügikasti. Sellest ajast peale püüan ma oma ostukäitumise juures seda sooja Eestimaa nurgakest oma südames vaos hoida. Näiteks looduspoes ei osta hunnikut pudrumaterjali kokku, sest pudrusööjat must pole.

Kiire aeglane kuu

Esiteks tuleb paar laulu selgeks õppida Eesti laste jõulupeoks. Lauludega on selline häda, et ma olen täielik muusikavõhik. Seda ilmestab kenasti fakt, et lugedes "Uisutajate" teksti, ütlesin ma kohe Ernst Enno ja väga zen, aga mis viisil peaks laulujoru veeretama, ma ei tea. Kusjuures ma ei ole mingi luulepede. Päkapikulaulu ma ka ei tea. Kuigi suur õnnetus see pole, sest laulan ma enivei suht omal viisil alati.

Seejärel tuleb loota, et mu kaamera siiski selle nädala sees saabub. Siis saab Champagnes pilti teha :) Nimelt ei jõua ma ära oodata, kunas me juba autosse istume ja mullijoogi regiooni vurame. Kere annab juba vähemalt kuu aega märku, et oleks aeg aeg maha võtta. Kus on mu klaasike kihisevat, Empire Falls, kamin ja saun...

New kid in the box

Milleks küll kallis mänguasjanodi, kui täieliseks õnneks piisab lihtsast pappkarbist :D

Kiri Sintile

Tere, kallis Sinterklaas,

Ma olen see aasta täitsa tubli olnud. Ilusa tütrekese ilmale toonud ja natuke teadust teinud. Väänikust suure vennaga võiks vähe rohkem kannatust olla, aga ma arvan, et ka selles osas olen ma viimasel ajal tublisti arenenud.

Mulle polegi palju vaja - vähe päikest, terveid lapsi ja meest ning et maja ilusti kerkiks. Ma ei taha kaevata, aga selles viimases küsimuses teenivad me aknatreialid küll vitsakimbu. Kui sul kotis ruumi üle jääb, siis uhke kokanoa või fotoka üle oleks mul muidugi hea meel.

Tegelikult on minu suurimaks sooviks, et Belgia uue valitsuse saaks. Minu arust ei ole poliitikud see aasta küll tublid olnud. Geen flinke jongens en meisjes, eks? Tead, üks peamine põhjus, miks mulle Belgia meeldib, on selle riigi absurdsus, Magritte'ilik sürrealism, see täiesti jabur kooslus. Ma soovin, et see riik ikka kestma jääks. Ehk, kallis Sinterklaas, kas sa saaksid Belgia poliitikutele vähe kainet meelt, südametunnistust, meelekindlust ja julgust tuua? Ma väga palun.

Parimatega,

Lilly

Eskalaatoriteooria

Täna hommikul oma laisku konte eskalaatoril maa peale kolistades (eskalaator tegi tõesti kahtlaselt palju kola) ja uneledes, meenus mulle Pariisi metroo ning need ajad, kui ma uduses Pariisi sügises eskalaatoriga valguse poole tõusin.

Mu ees arutasid kaks tibi agaralt jõulukinkide teemal, kõrvuti seistes ja kihistades. Sekspesu küll kingilistis ei olnud :). Pariisis oleks vähemalt viis inimest selle aja jooksul "pardonitamise" saatel neist läbi tunginud. Eskalaatori vasakul äärel seista on Prantsuse päälinnas ülim mühaklus. Kui inimene seisab, siis teeb ta seda paremal pool nii, et kiirustajad tast mööda pääsevad.

Seega viisi järgi, kuidas inimene ennast eskalaatoril üleval peab, võib määrata linna metropoliseerumuse astme. Mida endastmõistevamalt seistakse eskalaatori paremal pool ja jäetakse kondiauru lisaks kasutatavatele tormlejatele vasak riba, seda suurema metropoliga on tegemist. Ma eelistan provintsilinna uimasust, siis ma saan teine kordki hommikuses mõteluses toredaid teooriad aretada :)

Hollandi keele õpetaja

Lubage esitleda, alates eilsest olen ma me pere hollandi keele õpetaja. Nimelt kannan ma hoolt, et mõnel erandlikul päeval me kodus vähemalt üks väike poisimasuurikas ka tõesti hollandi keelt räägib, mitte mingit "vluamsi". Vahelduva eduga.

Uku põristab "monster"-autoga:
- En ik rij keisnel... prrrr!
- Heel snel.
- Keisnel!
- (Paganama, antverpenlane!) Oerend hard!
Paps naerab, kõht kõveras... Ukut tabab jahmunud vaikus ja piidleb meid uudishimulikult :D.

Hea põhjus kodusõjaks

Belgia ja Eesti on järjekordselt samas jalgpalli MM alagrupis! Ehk me saame Niciga jälle koos jalgpalli vaatama minna. Ning teineteise tiime maha teha, mis on see kõige suurem lõbu asja juures. Kõige lihtsam on Ukul-Fayl - võidavad igate pidi.

Seitsmekuune

Ma sain juba aaaaammmuuuu seitsmekuuseks, aga emps on laisk!

Ma ajan hea meelega oma näpud iga asja taha, saaks ainult krabada. Vahel saan ma päris pahaseks, kui ma kohe ei suuda ennast mõne huvitava asjani rullida-nükerdada, et see kätte võtta ja suhu toppida.

Samuti meeldib mulle, kui paps laulab ja kitarri mängib. Ning, kui mamps mulle arvutis fotosid näitab. Nii lõbus, seal oleme venna ja mina!

Koogiks oli seekord empsi lemmiku S.O.S. Pieti Itaalia õunakook.

Cool vend

Uku teeb õele nägusid ja lamba häält. Õde kõkutab nii, et piss püksis.
Uku: Hull õde!
Paps: Ja hull vend?
Uku: Eei!
Paps: Sõge vend?
Uku: Eei...
Paps: Suur vend?
Uku: Ei! Cool vend!

Meestest, ikka nendest, va, välismaistest

Naised ukradina!!! Minu ettekujutus röövimisest erineb Pulleritsu omast kardinaalselt. Kott pähe ja kahekümneaastase romu pagasnikusse - nii need kallid Eesti naised küll jalga lasknud pole.

Esimese asjana tekitab mus alati nõutust sõnapaar välismaine mees. Et siis vahet pole, kas tegemist on 50-aastase pakistanlase või 30-aastase baierlasega? Enamasti peetakse siiski silmas euroopaliku kultuuriruumi meessoost esindajat. Samas vähemalt flaami mehed, kelle hulgast on mul korralik statistiliselt representatiivne valim võtta :), erinevad oma olemuselt sama palju nagu see keel, mida nad räägivad.

Teiseks ma ei räägiks niivõrd suurest meeste vahest, pigem teatud vahest ühiskondlises mõttes üldiselt. Edule orienteeritus, materiaalsete väärtuste hindamine on midagi üdini omast kõigile postsotialistlikele riikidele. Mulle meenub kunagine teema Perekooli foorumist, kus küsimuseks olid väärtushinnangute muutused seoses lapse saamisega. Minu suureks jahmatuseks jahus enamus noori emasid oma ostukorvi osakaalude ja rahapaigutuste prioriteetide muutustest. Ja ometigi on lapsesaamine niivõrd ebamaine sündmus! Kui arvestada, et naised omavad valdavalt võnevõrra pehmemat maailmavaadet, siis tõenäoliselt tekibki eesti naiste ja "välismaa" meeste vahel lihtsamini klapp.

Siiski tuua välja mingi üldine mudel tundub mõttetu. Pigem võiks rääkida teatud tüüpi paaridest. Kindlasti on neid naisi, kes on oma au pair'i karjääri jätkanud koduperenaise vormis. Teisalt tundub mulle, et ka välismaale õppima-töötama siirdunud eestlaste hulgas on rohkem naisi. Siinkohal tuleb muidugi arvestada minu georgaafilist lähdust Brüsselile. Õppima minek eeldab sageli kodumaa ülikooli nimekirjas olemist, rahvusvahelistes organisatsioonides domineerivad avaliku sektori taustaga töötajad ning Brüsseli tõlkemahud vajavad palju filolooge - kõik valdkonnad, kus Eestis on naised ülekaalus. Rohkem võrdõiguslikkust viiks ehk vähem naisi (ja rohkem mehi) üle piiri.

Feminism toob mind aga kolmanda grupini e nö eneseteadlike naisteni. Eesti valvefeministi mees peaks mu mäletamist mööda olema soomlane, eks? Tehes tuttavate hulgas statistikat saan ma kümme segapaari sh kaks erandlikku Eesti meest. Pooled "röövitud" Eesti naised on aga olnud vähemalt magistrikraadiga ning kolmekümne ümber. Kõik taandub siiski mitte rahvusliku kuuluvuse, vaid pott-kaas printsiibile. Lihtsalt Lääne-Euroopa mehed on rohkem võrdõiguslikkusega läbi loputatud.

Lõppeks ei abiellu eestlased muust rahvusest kaasadega sagedamini kui teised rahvused. Ma suudan oma tutvuskonnast leida mitmeid paare, kus üks kaasa on muurahvuseline, teine kohalik. Me peretuttav on shveitslane, kunagise kollegi õde on abielus iirlasega, Nici sõprade vanem vend elab taanlannaga Taanis, Uku õps on sakslanna jne. Globaalküla ja avatud Euroopa tingimustes tundub paratamatu, et veri seguneb.

Töövõit

Üldiselt tabab mind tänini vahel tunne, et ma ei tea midagi. Eriti majandusteooria vallas. Oleks nagu rohkem kui dekaadi õppinud, aga ikka nagu lauajalg, heal juhul kodukootud salongifilosoof. Momendil on mul ka uue uurimisteema sünnitusvalud, mis mu maailmapilti heledamaks just ei värvi.

Aga täna tekkis mul siiski lootus, et economist must ehk kunagi saab. Ehhee, värske IMFi World Economic Outlook viitab minu (ja kolleegide) artiklile. Jipiii!

Punkt koolivaheajale

Kõige lihtsam viis meeldiv ja vanematelt vähe pingutust võttev pühapäev sisustada on käik loomaaeda. Lastest saavad seal tõelised inglid. Kuigi mitte kõigist, sest WC ukselt leidsin ma kirillitsas olulise informatsiooni, nimelt Marina + Aleksandr = ljubov. Aga jõuad sa siis lastel alati silma peal hoida.

Kohting elektrikuga

Tänast hommikut võib pidada esimeseks Waaslandi murraku tunniks. Nimelt sai elektrik Geertiga tubli kolm tundi majas veedetud sh magamistubades. Viimase tunni ajal hakkas keelepilt kergelt selginema. Kui ma veel mõned korrad kohalikul turul ja juurikaangaaris käin, hakkan asjast pingutuseta aru saama.

Vaatamata intiimsele õhkkonnale st magamistoas viibimisele mõtlesin ma pigem Belgia varimajanduse osakaalule. Ma olen mingeid arve GDPst 10 ja 15 protsendi vahel lugenud, aga millegi pärast olin ma täna palju pessimistlikum. Geertil vaja ju motokodu ülal pidada, sest Türki lennata on mõttetu, kui piisab Brüsselist, et keset türklasi olla. Parem juba oma ratastel majaga Prantsusmaale sõita. Ei saa öelda, et Geerti jutus pointi pole.

Üle pika aja arstil

Teisipäeval sai mõõdetud-kaalutud: 7640g ja 66 cm.

Minu ainus küsimus jäi igastahes vastuseta. Nimelt soovitati Fayl kõht hästi tühjaks lasta minna, siis pidavat lisatoitu paremini sööma! Vaadaku ise, et piisavalt oomegaid söövad, see mõjub ajutegevusele hästi. Miks peab kartma, et ponks ja normaalse arenguga laps ennast millestki olulisest ilma jätab? Ega ma lootnudki midagi mõistlikku vastuseks kuulda...

Ettepanek veebitrialitele ja marketööridele

1. Ei maksa ennast heidutada mõnede rahvaste soovist suhelda vahetult. Internetti esineb planeedil Maa laialdaselt, isegi UN klassifikatsiooni järgi vähimarenenud riikides (least developed countries).

2. IP aadressi järgi saab tavaliselt raskusteta tuvastada, kus surfaja füüsiliselt asub. Ei ole mõtet lasta väljahüppavaid küsimustikke suvaliselt lahti, kui küsimustik on suunatud üksnes konkreetse geograafilise piirkonna elanikele. Muul juhul arvestage eelmise punktiga.

Ma olen lihtsalt tüdinenud küündimatust saastast, spämmige, aga tehke seda vähemalt mingilgi arvestataval tasemel. blog.tr.ee on lausa tipp, Postimehe küsitlustest sai vähemalt pop-up blokkeriga lahti.

Sinterklaas, mu kangelane!

Uku tuleb kööki asjatama ning tilgutab kogemata pakist kallates paar tilka apelsinimahla maha.
- Oi-oi-oi, nüüd Sinterklaas ei tule!
Läheb võtab lapi ja nühib põranda ruttu puhtaks. Ohkab seepeale südamest.
- Uhhh!
Lapsed lasteks, aga emmed-issid on kõige suuremad Sinterklaasi fännid :)

Prrr...

Täna hommikul proovisin ma muutuva kliimaga keskeuroopalikult toime tulla. Panin paksema salli kaela. Siiski osutus ilm mu arvamisest külmemaks ja oleks pidanud hoopis kampsuni kapist välja otsima või paksema jaki nagist võtma...

Tegelikult mulle tundub, et isegi Kesk-Euroopas elavad põhjamaalased on ilma ja eelkõige valguse suhtes tundlikumad kui aborigeenid. Nii mina kui ka rootslasest kolleeg soigusime juba mõnda aega tagasi, et pime on ja sügis tuleb. Teised kehitasid õlgu ning võtsid olusid, kui objektiivset paratamatust. Oma üüratus lootusetuses võidelda talvest vähkkasvajaga muutuvad kõige masendavamaks just säravselged päikeselised sügisepäevad nagu täna satub olema. Ainus talutav sügis on udune ja udutav Pariis. Jah, mu igasügisene Pariisi-blues on kohal, kindel sügise märk.

Kultuuride konflikt

Eile tuli mulle meelde koht ühest Theo Maasseni sõust, kus ta rääkis Hollandi pressis täiesti kajastust leidnud juhtumist. Nimelt perearst (mees) tervitas oma naispatsienti, kes juhtus olema moslem, kättpidi. Asjast sai lõpuks peaaegu rahvusvaheline skandaal.

Nüüd on mul isiklik kogemus nn kätlemiseõppetund omast käest võtta. Ma tean seda tava, aga oma õhtumaises kultuuriruumis on mul siiski raske seda aktsepteerida. Ju ma vaikimisi eeldan, et siin ma puutun kokku teatud käitumisstruktuuri ja -kultuuriga. Esimene emotsioon on ikka "on alles mats!". Mulle tundub, et vähemalt mingi iva oli selles ajalehest loetud uuringus küll, mille lõppjäreldustes tõdeti, et multikultuursus muudab inimesi üksildasemaks ja tekitab rohkem meelehärmi kui rikastab maailmapilti. Sest kaua ma selle tüübiga ei suhelnud ja ega teisedki "kristlased" seda teinud. Inimene on sotsiaalne loom ja meie-tunne vähemalt klaas-käes-üritustel mängib olulist rolli.

Kunagisel Petseri kloostri külastusel ajasime me kogu klassiga (justnimelt kogu klassiga, tüdrukute klass oli :) seelikud selga, ega näinud teksadest loobumises ohtu oma inimõigustele ja identiteedile. See võib olla päris shokeeriv elada konservatiivse araablasena keset Lääne-Euroopat ja seista iga päev silmitsi juhtumitega, mis murravad nö lahtisest aknast sisse. Theomaassenlikult - milleks siin elada, kui kõik nii paha on...

Pool aastat

Jippiiii, jälle sünna. Seekord sain ma kingituseks kõrvitsa ja sellest tegi emps püreed! Kõrvits on tore patsutada, aga maitses teine kehvalt. Mina ei saa aru, kuidas mamps-paps kõrvitsasuppi sõid ja koleheaks seda pidasid. Siis sõid kõik veel Lieni blogist leitud viigimarja kooki peale.

Poole aastaga olen ma õppinud eeskujulikult rullima. Emps tahab alati voodilinad alla panna, et saab need ka sirgeks triigitud. Lisaks on mul üks hammas! Ja natukene juukseid, nimelt hiinlase moodi pikem tutt keset pead. Kõkutan nagu jaksan, elu on lõbus, eksjuonju?

Stseen sarjast, miks mõni suhe õnnestub

Nic tuli hilja koju, lepituseks pudel champagnet kaasas. Kui nüüd aus olla, siis champagne oli tegelikult ühe äripartneri leidlik viis pakkuda klientidele uue kontori puhul klaasike kihisevat roolijoodikute hulka suurendamata.
- Kas meil süüa ka veel midagi on?
- Ei, täna on suure paastu peaproov.
- Ausalt, vä?
- Kui sa just kuidagi ei saa, siis lumpiaid on kapis. Pane 15 min ahju.
- (Köögi seina tagant) Aaa, 5 minutiks, eks? (lootusrikkalt) ... 50 minutiks?
(Kostub ainult kihistamist.)
- Damn... Tead, just selle pärast ma su'ga abiellusin, et ma ei suuda sind selliste asjadega tibuks tõmmata.

Kuidas Belgia liikluses ellu jääda

Ma olen juba ammu viinud oma õigusfilosoofilisesse maailmavaatesse sisse korrektuurid. Kui õpikud räägivad tava ning tsiviilõigusest, kusjuures vanem neist on tavaõiguslik süsteem, siis minu maailmas algab kõik blondiõigusest. Sõidad ristmikule paremakäe reeglit eirates, kuna sa ei oska arvata, et kahe põõsa vahelt, kust vaevu koer läbi mahub, võiks auto tulla, või pargid umbes 10 manöövriga, tuleb alati manada lai ja särav naeratus ette. Ja sulle naeratatakse vastu, mitte ei kortsutata kulmu! Nic ei uskunud mu meetodisse tükk aega, aga eile õnnestus tal selles veenduda. (Tegelikult peaks muidugi minema ja kuskil parkimist harjutama.)

Mu teine liiklusseadus seisneb belglase orjamentaliteediga arvetamises. See avaldub tõsises psüholoogilises probleemis järgida liikluseeskirju, eriti kiiruse osas. Ja ma saan sellest oma orjahingega aru, mõningates oludes nõuab tõsist pingutust täpselt 50-ga sõita. Aga vahel näeb õige kiirusega kohaliku numbrimärgiga liiklejaid. Siis on kaks võimalust, tegemist on hollandlase või, vähemalt oma arvates, liialt palju õlut manustanud juhiga. Kuna viimane võimalus on tõenäolisem, siis tuleb hoida sellise juhiga topeltpikka vahemaad. Igaks juhuks.

Lõpuks tasub sisse lülitada 40+-radar. Nimelt teooria- ja sõidueksamid on moodsa aja nähtus, keskealine belglane läks lihtsalt pilt näpu vahel politseisse oma lubadele järgi. Nicil on 30-aastase autojuhistaaziga vanaema, kes heal juhul suudab auto käima panna. Õnneks ta isegi ei proovi midagi enamat autoga ette võtta, aga see ei ole absoluutne reegel. Ma olen sõitnud tüübi taga, kes põristas 40ga asulavälisel teel ja samal kiirusel küla vahel jätkates ei suutnud jalgratturist mööda sõita ega vöötraja juures seisvat mammit märgata. Teisalt, ehk miniseelikus blondiini oleks järsku tähele pannud? Imelik, aga eksamiteta ajajärk ei tähendanud erakordselt rohkete liiklusõnnetuste perioodi. Vähemalt absoluutarvestuses. Ju tänane autorohkus kaalub üles paremad juhtide sõiduoskused ja liikluseeskirja tundmise.

Tööjaotus

Emps teeb pannkooke. Paps ootab oma kooki. Tuleb suhkrusuine Uku:
- Papaaa, mängime peitust!
- Oota, ma söön ka ühe koogi ära.
- Aga teeme nii, et sina peidad enda magamistoas ära ja mina söön siin kooki.

Raamatuketikas

Vahel mulle kettkirjad täitsa meeldivad. Ehk 106 kõige mitteloetavamat raamatut, siit leidsin, aga alguse on see veel kuskilt mujalt saanud. Rasvane on loetud ning lugemist väärt raamat, kaldkirjas alustatud oopused ning pruunid on kategooriasse "kaka" kuuluvad.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections- Parandused e.k. Pooleli tegelikult, aga saab lõpetatud :)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad
Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Listis peitub minu konkurentsitu mitteilukirjanduslik lemmik: A Short History of Nearly Everything. Odüsseiast või Iliasest olen keskoolis tükikesi lugenud, Tolkieni pole ma vist küll ühtegi raamatut suutnud korralikult läbi lugeda.

Klaaskuulid

Uku meeltitab papsi:
- Papaaa, tule klaaskuulidega mängima!
- Ma ei saa praegu, ma pean töö ära lõpetama.
- Aga tule ikka klaaskuulidega mängima.
- Ma ei saa, ma pean raha teenima klaaskuulide jaoks.
- Aga mul on juba karbitäis klaaskuule! Tule mängima, emps ehitas ilusa raja.

Pöidlad pihku!

Tänasest läheb jälle aktiivselt valitsuse moodustamine lahti. Seekord mu ennustamise tänamatu töö läks täppi, ma ju ütlesin, et Laterme tuleb tagasi valitsust kokku klopsima.

Shansid on küll väikesed, aga ma siiski loodan, et "riigireform" vähemalt mõnda valdkonda jõuab. Esmajärjekorras töötuabirahade valdkonda. Tegelikult on juba abirahade seostamine föderatsiooni struktuuri reformimisega absurdne, abirahasid jagatakse ühtsete (föderaalsete) reeglite alusel. Kuigi Vallooniale langeb rahalises arvestuses suurim "pirukas", ei ole ma nõus selle teema puhul Flaami-Vallooni küsimust arutama. See on majandusliku jätkusuutlikuse säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Samas hääletan ma ka riigireformi poolt. Riigimehelik mõtlemine pole ainult Eestis defitsiit. Belglasi vaevab samuti orjarahva või vähese peremehekogemusega rahva mentaliteet. Süllesadanud rahaga ei osata midagi muud teha, kui 25000-euroseid dushe ehitada. Absurdseim väide, mida jätkuvalt kuuleb kannab ideed, et Valloonia halvas seisus on rikas Flandria süüdi. Hmm, kui ma makseraskustesse satun, siis on pank süüdi, et mulle laenu andis? Ei ole mõtet raha andjat nüpeldada, parem suunata energia lõpuks ometi rajale, mis aitaks ja sunniks finantssüstidest natuke rohkem välja pigistama, kui seda praegu tehtud on.

Rõõmus äratundmine

Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.

Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.

Karlsson katuselt

Ma ei tea miks, aga millegipärast satun ma Belgias elama õhuspordi lähdale. Minu praeguses kodukohas lennatakse õhupallidega, ma olen parimal päeval lausa 10 palli õhus kokku lugenud.

Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).

Lapsed ostuotsustajana

Uue reklaamiseaduse valguses on viimasel ajal olnud palju juttu laste ning lastele suunatud reklaami osast vanemate ostukäitumise juures. Minu arust on päris palju reklaamist niivõrd lihtsakoeline ning sirgjooneline, et see ainult lastele muljet saabki jätta. Ainus meeldiv reklaam, mis mulle pähe tuleb, on Alonso-Hamilton-Häkkinen reklaam. See reklaam toob mulle meelde Nici esimese saunaskäigu minuga, kui ta suutis vähemalt kümme korda 15 minuti jooksul "Siin on palav, uhh!" öelda.

Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.

Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.

What kind of coffee are you?

You Are a Frappacino

At your best, you are: fun loving, sweet, and modern At your worst, you are: childish and over indulgent You drink coffee when: you're craving something sweet Your caffeine addiction level: low

What Kind of Coffee Are You?

Hahhaa, läheb isegi täppi, kuigi mu kohvisõltuvus on nii madal, et ma pole säherdusest kohvijoogist kunagi miskit kuulnud. Peaks järgi proovima.

Üleöö

Vaikselt, salamisi, üleöö ja tasapisi on Fayl esimene hambakene kasvamas.

Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)

Elust ja tagajärgedest

Aksioom 1. Inimesel, kui ta pööningukorrus töötab tõrgeteta, on õigus end ära tappa.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.

Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?

Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.

Viiekuune

Kolmapäeval oli mul jälle "sünnipäev". Beebi on täitsa tore olla, saab iga kuu sünnat pidada, mitte kord aastas nagu vend.

Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.

Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.

Ukul on pruut

See oli nimelt suurim uudis eilsel lastevanemate koosolekul. Ainus paar klassis ja üks on muidugi Uku. Hahhaa, Marieke ja Uku.

Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.

Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.

Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.

Varakevadeks katus peale

Kui tööd tehakse, siis maja kerkib. Ei ehituspuhkusele!



UGPDEvHEww

Dinosaurusearmastus

Mul oli kunagi lasteaias peika Priit. (Tegelikult me elasime lähestikku ja vanemad töötasid koos Mustamäe mändide all.) Priidu suur kirg oli dinosaurused, me käisime ka teineteisel külas ning kõigist ettevõtmistest meenub mulle Priidu maalitud suur rasvane sinine brontosaurus. Kusjuures minu isa andmetel, kes kohtab vahel Priidu isa, ei ole Priit tänapäevalgi väga kaugel dinosaurustest, nimelt studeeris ta bioloogiat ning tegeleb biokeemiaga.

Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus või lihtsalt kokkusattumus, aga mu elus on jälle üks paadunud dinosaurusefänn. Uku tuli esimesel päeval koolist koju ning ma sain teada, et Winnie Puhhi klassis on oranz dinosaurus. Eile poes valis ta kõigist DVDst just dinosauruse oma välja, kuigi meil üks dinosauruse plaat juba on. Meil on neli dinosauruse raamatut. Me joonistame valdavalt dinosaurusi. Magama minnes võetakse lisaks mõmmile kaks kummist dinosaurust voodisse. Üldse on suuremaid-väiksemaid dinosaurusi meil esinduslik kollektsioon. Ja nii juba pool aastat, mis väikese inimese elus on pikk aeg.

Kakskeelsusest emotsionaalsemalt

Sattusin artiklit kakskeelsusest lugema. Mind valdas jahmunud hämmastus. Huvitav, kas seal artiklis kajastub tõesti kogu eestikeelne kakskeelsust puudutav know-how dr. Lindström isikus...

"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."

Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.

"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."

Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.

Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)

Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.

Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?

"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."

Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):

"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."

Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.

Elevandiluust tornist väjudes

Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.

Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.

Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.

Rat-ta-ta-taaa rattaga

Vaata, kust tahad, aga Eesti elu-olu edeneb jõudsalt sh alternatiivliikumisviiside osas. Ekspressi A-osaga lõpusirgel olles jõudsin täna jalgrattateeliste välimäärajani. Lõpuks on tekkinud siiski nii palju teid, et neid ka suurem hulk inimesi tarvitab, keda annab gruppidesse väänata. Kui mina veel sünnimaal elutsesin, tuli rattatee kasutamiseks kõigepealt autoga(, sest ühistrantspordis rattaga sõita ei tohtinud,) teha väljasõit rattateeni.

Mõnus äratundmiselambike siiski sageli põlema ei löönud. Minu arust esineb eestlase ja belglase vahel juba oluline filosoofiline erinevus. Enamus belglasi võtab esmajärjekorras ratast kui liiklusvahendit, asjandust, millega saab punktist A punkti B. Tüüpiline rattur on pensionärist mammi, kes väntab reede hommikul roosades pükstes ja varbavahedes turule. Aga see võib olla ka kelpiga köötsus naabrimees, kes enne rattale ronimist oma kepi kindlalt pakiraamile kinnitab või lapsevanem, kes hommikul oma võsukesi kooli poole karjatab. Samuti ei tule ükski rase Flandrias-Hollandis selle peale, et küsida arstilt, kas rattaga sõita tohib - kui bussi-autoga tohib, siis miks rattaga ei tohi.

Muidugi on teel olümpiale, Belgia modifikatsioonis Eddy Merckx-wannabe tüüpe. (Olümpia on rattaspordis tegelikult suhteliselt marginaalne võistlus.) Anneli kirjutas kunagi oma jalgratturitekogemusest, aga ta elab ka Ronde van Vlaanderen trassil. Mina oma hüperlinnastunud alal kohtan wannabesid harva, lisaks on lapsevankriga liiklemiseks kõnniteele piisavalt lai hall riba jäetud. Punasel ribal st rattateel kõndimist pole vaja suurt harrastada ja ega see väga tervislik tõesti ei ole. Rattateel jalutajaid kohtab harva.

Kuna enamusel inimestest leidub kuuris-keldriss-garaazis vähemalt vanaisalt päranduseks saadud veeuputuseelne ratas, siis uisud annavad vähe lisandväärtust. Lisaks ei saa uiske second-handist 40 euroga paar nagu rattaid. Seega student võtab rõõmsalt vastu viimatimainitud pakkumise ja loodab semestri kahe rattaga toime tulla. Ma kardan, et üks keskmine Belgia rattaomanik omab märksa tagasihoidlikumat ja odavamat riistapuud kui Eesti rattaomanik. Lapsed, kuni nende jalad väikseima ratta pedaalideni ulatuvad, köidetakse vanema ratta külge, olgu siis tooli või järelkäru abil. Ja vurabki kõik see pere!

BTW ja vananemine

Juba teist korda sel nädalal saan ma tähekombinatsiooniga btw tillika. Esiteks nentis sõbranna messengeris, et, btw, ta on peaaegu Peruus. Ja mina nuputasin, mis see btw e belasting toegevoegde waarde e käibemaks siia puutub. Täna lugesin Mariliisi BTWd ja lõpus mõtlesin, et käibemaksust ju polnudki juttu. Maailmale peaks ikka avarama pilguga vaatama või vähemalt inglisekeelse pilguga.

Ajud hakkavad ka teisest kandist hallitama. Ma olen siiani suutnud oma vanust meeles pidada. Sel nädalal on tulnud oma iga mõnda kohta üles anda-kirjutada. Ning oma jahmatuseks ei ole ma oma mälus enam väga kindel. Õnneks oskan ma arvutada ning suudan meenutada oma sünniaastat ja jooksvat aastanumbrit. Või järsku on see hoopis viimane meeleheitlik alateadlik katse püsida igavesti noorena?

Valitsuskriis valitsuseta

Nüüd on see siis käes. Valitsuskriis olukorras, kus veel valitsustki pole. Albert, see teine, aeti Lõuna-Prantsusmaalt puhkuselt koju tagasi ja kristlaste liider formatöör Leterme astus liivakastist välja.

Ei ole midagi uut siin päikese all, tegemist on täiesti klassikalise Flaami-Vallooni vastuseisuga. Flaamid tahavad riiki reformida, valloonid mitte. Refromide tulemusel saaks Valooniasse suunduv rahajõgi konkreetsema suuna ja kuivaks ka vähe kokku nii, et lõunapoolse osariigi vastuseis on arusaadav. Aga praeguses majanduslikus seisukorras, mis kestab juba rohkem kui ühe aastakümne, natuke ülepingutatud.

Kõige üllatavam oli hoopis juhtumi kajastus hollandikeelses ja prantsusekeelses televisioonis. Flaamid on enamuses arvamusel, et nüüd on valloonide kord järeleandmisi teha ning Yves (Laterme) võib isegi tagasi tulla valitsust moodustama. Samas prantsusekeelses televisioonis toodi välja ka võimalus, et valitsus moodustub ainult prantsusekeelsetest parteidest ning flaamid jäävad omapäi ning ongi tehtud algust kahe osariigi eraldamisega. Arvestades detsembrikuist aprillinalja ei saa ma enam üldse aru, miks flaame separatistideks peetakse.

Kunstnikusilmaga inimesena tooksin ma välja tõsiasja, et värvikombinatsioon oranz-sinine toob mu silme ette kujutise Hiina laste higiga valmisvorbitud priaatdressist kuskil suburbia turuletil. Oranzid kristlased ei passi eriti hästi siniste frankofoonsete liberaalidega kokku. Kui need kaks värvi kokku segada, tuleb pruun...

Ka mina, Caesar, ...

... loen vahel Äripäeva. Nii retrospektiivselt.

Tegelikult tuli eile Nic koju mõnevõrra varem ja natuke tülpinud näoga. Ta pidi Nintendo jubinal mängu testima. Esiteks oli firma kuludega soetatud jubin roosa. Teiseks on ta suur poiss ning polnud parasjagu mingi munapüüdmise mängu mängimise tuju. Kolmandaks tahtis ta lugeda pigem ajalehte, aga veel parem Playboyd.

Selle Playboy teema ajaks olin ma just leidnud Äripäeva uudise. Keegi on mu soovitust kuulda võtnud. Ma loodan, et nad ikka projektiraha said. Nüüd peab ainult Nici keeletaseme fikseerima ning aasta pärast uuesti hindama.

Keeleprobleemid

Eks ma ikka muretsen aeg-ajalt, kuidas Ukule keelt külge pookida. Püüan uusi ja huvitavaid "meetodeid" leiutada ja kangekaelselt eestlast mängida. Ma olen hakanud Don Quichotti mõistma.

Tegelikult töötab kõige primitiivsem raamatulugemine kõige paremini. Ukule meeldib sabaga päikese luuletusi kuulata ja muti (see, kes mullas elab) raamat on tõeline hit. Kahju, et tõeliselt ilusaid, sh visuaalselt ilusaid, eestikeelseid lasteraamatuid nii vähe on, sest kõige enam meeldib Ukule piltide järgi ise jutustada.

Aga midagi siiski külje jääb. Uku teeb hollandi keeles eestikeelseid vigu. Nagu tõelisele ugrile kohane on tal probleeme tema-temakese eristamisega. Ma olen alati arvanud, et see hij-zij/he-she ei vasta 21. sajandi Euroopa mõttestandardile. Oleks juba ammu aeg ka keeleline sooline diskrimineerimine kaotada! Mu elu läheks lihtsamaks...

B nagu Belgia bürokraatia

Eile sain ma näitliku õppetunni harjumuse hiigeljõust. Ja inimene võib ka sellega, et igasugune asjaajamine nädalates aega võtab, harjuda.

Nimelt võtsin kätte ja saatsin meili maksusoodustusega koristusteenust pakkuvale firmale, et aegsasti meie uude elamisse koristaja saada. Meili saates arvestasin ma, et kindlasti peab vähemalt kaks inimest mu palvele positiivse kinnituse andma ja üks neist loeb oma meile heal juhul kord nädalas.

Siiski märkasin ma õhtul, et minu postkasti on saabunud firmalt meil. Loogiliselt pidasin seda automaatseks vastuseks a'la oleme teie meili kätte saanud ja vastame paari nädala jooksul. Aga ei midagi sellist - tegemist oli täiesti asjakohase konkreetse vastusega! Oma suureks üllatuseks tundsin ma esimese hooga mitte heameelt, vaid hoopis teatavat häiritust, et päriselu mu ootustega kokku ei langenud. Mu tundemaailm on õnneks paindlik ja korrigeeris ennast ruttu.

Täiesti uskumatu, et täissöönud kapitalismi tingimustes võib leida inimesi, kes vastavad pühapäeva õhtul ärikirjadele. Katoliiklane see kena härra küll ei olnud. Teisalt võis muidugi juhtuda, et sattus just see moment nädalas olema, kui ta oma kirjavahetust revideeris.

Neljakuune

Emps tegi mulle sünnipäevaks pahupidi ploomikoogi, mida ta küll miskipärast ploomikoogiks a'la tarte tartin kutsub. Lisaks ei sa ma aru, kust otsast see minu sünnipäevakook oli, sest kõik teised sõid selle hoopis ära.

Viimase kuuga olen ma õppinud ennast kõhuli keerama ja tagumikku vähe upitama. Kui emps toetab suudan ma kõhu peal ennast edasi ka nihverdada. Aga selgroomamine tuleb mul märksa paremini välja - küljelt küljele rullides ja jalgadega lükates liigun ma päris jõudsalt edasi. Lisaks meeldib mulle mullikesi puhuda ja puristada nagu ratsahobune.

Muidu olen ma endiselt naerupallike. Kui venna kõdistab, siis kõkutame mõlemad kõvasti naerda.

Kaapemuffinid

Leivatainast jäi üle ja sai muffinivormidesse pandud - nagu vansti tehti kaapekakku. Kahju, et lõhna pildistada ei saa.

Frequently asked question

Tavaliselt on minu sagedasem küsimus Ukult: "Kuidas mamps ütleb?" Nimelt peab Uku saatuse st minu tahtel kuulma pikki heietusi teemal emmekeel ja issikeel, mis paneb vaesekese kannatuse päris proovile. Vahel on kiire ja ma unustan, aga siis tuletatakse meelde:
- Mama, ik wil water!
- Oot, nats... Palun.
- Aatäh. Mama, toch. Vesi!

Hingelt turist

Hiljuti sai kaunist pärastlõunat ja põhjamaalase jaoks sobivat terassiilma nauditud just Itaalia reisilt saabunud tuttavatega. Kuna magustoidumenüü oli kesine, aga cappuccino ehtne st mitte miski kannutuletis vahukoorega, siis võtsin tassikese musta surma. Tuttavad itsitasid, et pealelõunal cappuccinot võttes näeksin ma Itaalias nii turist välja.

Esiteks, ma polnud Itaalias, vaid oma küla kohvikus. Teiseks, cappuccino pealelõunal on küll viimane asi, mis mu turististaatuse paljastaks, kui ma pean ka juuli lõpus ette vaatama, et mind luige pähe maha ei lastaks. Aga peamiselt ei sa ma aru, miks keskkonda sulandumine ning käputäie kohalike harjumiste jäljendamine nii tähtis on.

Kindlasti on osadel väljakujunenud tavadel roll ellujäämises. Nii on mõistlik põhjamaises talves mütsi kanda ning ei maksa lasta ennast heidutada osade kohalike inimeste paljapäisusest, sest meningiit eeldab ajude olemasolu. Aga kas friikartulite majoneesiga manustamine teeb must belglase? Ma jään küll igavesti turistiks.

Lisaks on mul tunne, et ainsad, kes sellistele kohalikele omapäradele tähelepanu pööravad on turistid, kes ei taha, et neid turistideks peetaks. Kui häbi on ennast turistina positsioneerida, siis kõige lihtsam on ju hoopis koju jääda. Tegelikult võiks iga "aborigeen" vahel oma kodukandis turisti panna. Paljud meist ikka lähevad tööle mõeldes kirikust möödudes, et siin puhkab Rubens oma viimast und jms. Kodulinna mõne vaatamisväärsuse külastamine ja seal vähe napaka pildi tegemine leevendab turistihirmu ning meenutab igapäevaelu väärtuslikkust.

Kui turistiks olemine seisneb kohalike toitumistavade selektiivses järgimises ning huvis ümbritsevasse, siis ma olen hea meelega kogu oma ülejäänud elu turist.

Minu värv

Hmmm, ega mul oranzi vastu midagi pole, kuigi eelistaks kollast :)

What color is your soul painted? Orange Your soul is painted the color orange, which embodies the characteristics of balance, heat, enthusiasm, flamboyance, playfulness, aggression, over-emotion, danger, desire, strengthens the ability to concentrate, attraction, adaptability, and stimulation. Orange falls under the element of Fire, and symbolizes glory and fruits of the earth. Click Here to Take This Quiz

Quizzes and Personality Tests

Kaalujälgijate perekond

Palju sina kaalud? Mina kaalun koos riiete ja beebitarvete kotiga ühe leopardi. Ma olen abielus elevandiga, beebielevandga. Poeg koos jäätisega on mul ilma jäätiseta paavian. Kogu pere kaalub täiskasvanud heas toitumuses isalõviga võrdselt.

Minu arust kõlab "ma kaalun ühe leopardi" palju meeldivamalt kui 58.9 kg. Kes ei tahaks ennast kauni sihvaka kassiga võrrelda... Kahjuks peab senini veel kaalumiseks loomaaeda minema, aga ma loodan, et kaalutreialid siit õppust võtavad. Palju toredam on elevandist nõtkeks kiskjaks saada.

Ma sõitsin bussiga!

Iseeenesest pole see mingi üllatus - tüüpiline belglase umbusk ühistranspordi suhtes mind ei vaeva ning ma kasutan sageli ühistransporti. Eriti näiteks Antwerpeni kesklinna minnes, ja kesklinnas asub mu jesuiitide kolledz :), on buss asendamatu.

Eile astusin ma aga kodust välja just bussisõidu eesmärgil, nimelt sõitis viimast päeva enne suvepuhkust uus vesinikbuss. Ühistranspordifirma De Lijn katsetab alates juunist uut tehnoloogiat. Pealtnäha näeb täitsa tavaline buss välja, natuke kõrgema katusega nn verso versioon, sõidab tavaliselt. Ainus tuntav erinevus on hübriidmootori vaikne hääl, nüüd ei pea ka munakivisillutisel sõites häält kõrgendama.

Jääb ainult loota, et testimine edukaks osutub ja neid busse varsti rohkem saab. Kuigi tehnoloogia on kallis, telekas mainiti üle 3 miljoni suurust summat, mis arendusele kulutati. Pildi näppasin De Lijni lehelt.

Akadeemiline ajaarvamine

Mu promootor helistab:
- Kas sa juhuslikult meili oled lugenud? Me artikli retsensioonid tulid.
- Ja, pole suurt kobisetud. Natuke ümber sõnastada ja rõhuasetust muuta.
- Ma hea meelega teeks korrektuurid augusti lõpuks ära, siis on see kohe toimetuse laual, kui suvepuhkus läbi. Saaks kokku, kas sulle kolmapäev sobib? Teeks hommikul vara?
- Ja... (mõttes: Huvitav, kui vara?)
- Kas sulle pool kümme sobiks?
- Igati! (irvitades: Küll see ema ja akadeemilise nohiku arusaam varasest kellaajast erineb palju.)

Õnnelik!

Ütleb minu õnneliku planeedi indeks. Siiski väidab arvestuslik võimalik ideaal, et ma võiksin veel õnnelikum olla.

"Your personal Happy Planet Index (HPI) is 77.3, which is above that for any country, including top-placed Vanuatu. Congratulations! However, it is still below the reasonable ideal we have set, of 83, so you can still do more to improve your health and well-being, or reduce your environmental impact. Your score is above that of your country, 44."

Leib. Advanced.

Esiteks proovisin ma hiljuti ära selle Ikea leiva. Suure hädaga tõelist leiba asendama kõlbab ju kah. Aga ega päris leiba ikka minuti jooksul vee-jahu solgutamisega ei saa. Isegi täielise leivavõhiku st minu arvates. Leivaspets Uku vaatas natuke, torkis näpuga ja jättis taldrikule.

See eest suutis mu ema siiski lõpuks Eesti kaubandusvõrgust 100% rukkist tehtud leiva leida. Muuseas rukkileiva leidmine osutus mu soovinimekirjast kõige raskemaks ülesandeks. Ning nüüd on tõeline eesti leib laual. Tegelikult polnud Hollandi päritolu juuretisealustusest alguse saanud leivategu sugugi kehva. Vanemad sõid ja imestasid, et täitsa korraliku leivad saab kodustes tingimustes. Naljatilgad, ega leivategu mingi müsteerium pole. Edaspidi võin vanemaid külla kutsuda Tõelist Leiba sööma.

Muziek voor janetten

Meie kodusel nõudekapil ja plaadikollektsioonil on suuri sarnasusi. Nimelt Nici kaasavara koosneb peamiselt ema ja vanaemade väljaroogitud nõudest-pottidest sh originaalsed Tupperware plastkopsikud 1970.-datest. Minu "kollektsioon" on valdavalt 1990.-te alguse Rootsi koduperenaise maitset peegeldav humanitaarabi, sest iseseivudes polnud suurt raha laristada ja nagu ikka on ajutised asjad väga püsivad.

Nici plaadikollektsiooni alustala on 1960.-te must soul ja täieline AC/DC LPde kogu. Ta osaleb mälumängudes ka kategooriates popmuusika enne minu sündi ja hard rock for softies. Mina olen oma aja laps, grunge (Pearl Jam, Offspring), natuke glami (INXS), Metallica sh 4 tshello esituses, Dream Theater, Seal jms segane kombinatioon. Ühendab meid siiani Sisters of Mercy.

Siiski püüab vähemalt Nic meie muusikalist kompotti aeg-ajalt kaasajastada, kuna ta paar kolleegi peavad me maitset (stereotüüpse) pensionärist gay omaks. Ausalt, see on lootusetu üritus. Viimane kord nägime BBCst mingis talk-shows Mikat ja ostsime plaadi. Tõeline hea tuju muusika. Ainult umbes 3.-4. laulu paiku hakkasime me mõlemad naerma ja nentiseme: "Muusika pededele./Muziek voor janetten./"

Seitse fakti

Vahel võib ju vähe ketistuda ka. Anneli saatis mulle ja mina vastan:
1. (laen) Joon ainult espressomassinaga tehtud kohvi, täpsemalt (soja)piima törtsu kohviga tass paar hommikul. Muidu olen kohvipõlgur.
2. Võitsin veel paar aastat tagasi spagaadiga kihlvedusid. Kui sa järgi teed, siis...
3. Vaatamata sellele, et igal jaanuari 3. nädalavahetusel üteln ma vähemalt mõttes "üks kõikide, kõik ühe eest", ei meeldi mulle eliitkoolide mõiste ja selle kultiveerimine.
4. Ma olen gadgetmaniakk - mulle meeldivad igasugused vidinad ja massinad nagu PSPd, arvutid, iPodid, leivamasinad. Uskumatu, aga nad kõik on kasutuses.
5. Mu virtuaalalias on pärit The Munsters seriaalist, mis tuli kunagi Soome MTV Jyrki nimelise noorteprogrammi lõpus ja mille tõttu ma inglise keelde järjekindlalt hilinesin.
6. Mu "viimane" vanaema suri kaks päeva enne mu pulmi (registreerimist).
7. Mul pole suurt usku dieetidesse, eelistan pigem tervistavat mõtlemist. Siiski pole ma veel tervislikust toidust nagu juurikad ning täisterakuklid loobunud.

Ma kardan, et kõik on juba selle keti saanud. Aga kes ei ole, vastaku!

Kolmekuune

Oma sünnipäevakingiks sain vanaema ja vanaisa. Tegelikult tulid nad küll külla ka vennale.

Ma jutustan palju ja emps-paps kardavad, et minust saab samasugune lobamokk kui vennast. Vanaema-vanaisa keerasin ma ümber sõrme oma naeratusega. Emps arvab, et tal on lapseks vabadussammas, kuna süües kipub mu pilk kaugustesse ekslema ja rusikas käsi "heil, hitler!" asendisse minema. Emps tahtis sinna vahvlijäätisetoru panna.

Ma ei saa aru, milleks lutti veel vaja on, kui emmel on tissid. Tegelikult on emps juba väga osav laps tissi otsas toimetaja, isegi õllepudeleid avab.

Vabadussammas kahjuks ei meenu mulle, kui ma keeramist proovin. Siis jääb tobe vasak käsi alati ette. Kõige toredam on, kui mamps mind kätest istuma tõmbab ja siis veel püsti.

Mitte ainult lapsed ei kasva

... vaid majad ka. Kui natuke vihma sajab kasvab platsile maja. Kamina kasvamine majja võtab veel vähe aega.

Koogiarmastaja avastus

Lisaks poliitilisele meelsusele olen ma ka oma magusaarmastuses väga prantslaslik. Mul tekib tavaliselt kella 4-5 paiku möödapääsmatu isu midagi magusat põske panna. Ei pea palju olema, aga kindlasti midagi head.

Nic lahendas minu hea koogi tahtmise kunagi lihtsalt - tuli ringi käia ning otsida kohvik, mis kubises pensionäridest. Vanad inimesed olid nn kvaliteedimärk. Rinnaga toites on minu kellaviie magusa hädavajadus veelgi urgentsemaks muutunud. Ja ma avastasin veel ühe maitsegarantii, nimelt väikelaste emmed. Jaanitulel sattus mu kätte Brüsseli beebikooli retseptikogu vol 2. Täiesti juhuslikult ja tänud tundmatule lahkele jagajale. Vähemalt katsetatud kaks kooki on vägagi maitsvad.

Vol 2 viitab nagu asjaolule, et tegemist on perioodilise väljaandega. Tahaks kohe püsitellijaks saada...

Jaanituli Ronses

Jaanituli polnud Eesti pinnal, aga oli täitsa ehtne. Õlu oli ehtne Saku, laulis mu lapsepõlve unelmatemees Ivo Linna mu kunagist lemmiklaulu Kikilips ja tuli tõusis taevani. Üle kolmesaja eestlase kogunes kokku, kuigi platsile saabudes kuulsin ma küll esimesena hoopis hollandlasi, kui mikrofoniga eestlasest rahvuslike mängude organisaator välja jätta. Eks Eesti jaanik väärib külastamist.

Ronse jättis vähemalt laupäeva õhtul tõelise Lõuna-Eesti nurgakese mulje. Ma pean tunnistama, et ma polnudki varem nn Flaami Ardennidesse sattunud, ainult telekapilti Flandria tuurilt näinud. Igastahes pidin ma peaaegu kurvi sirgeks sõitma, kuna unustasin ennast maalilist pilti alla orgu imetlema. Loodust ei näe ju iga päev.

Tuli polnud seekord üksnes vanade tuttavate nägude nägemise koht. Sain ka virtuaalsed tuttavad üle katsutud: Anneli, kelle õuel kogu jämm toimus, Mariliisi ja ta pere ning Ingridi. Üle hulgema aja meenutasime Manni ja Signega vanu häid aegu, kui sai igasugu läbirääkimisi peetud ja ekstreemsporti tehtud. Natuke meelde tuletades olid läbirääkimised ka peaaegu ekstreemsport vahel. Ma loodan, et see luksumise ja tagarääkimise seos on üksnes rahvaluule, sest muidu me legendaarne boss Paul luksus vähemalt pool jaanitulest.

9 nädalat

Väheke vanu uudiseid, teisipäeval sai jälle arsti juures poseeritud. 57.5 cm ja 5.46 kg. Käed hakkavad vähe pikemalt lapsekandmist harrastades ära väsima.

Pliks vaatab ta laia naeratusega ilma ja seletab julgelt kõigiga ning iseendaga. On märksa iseseisvam, kui vend, kes kahkuusena oli nõus pea ainult süles olema. Oleme ka tahkema toiduga tutvust teinud, alustasime koeraga. Aga luti suhtes olen ma lootuse kaotanud, tuleb teisest lutipõlgur.

Perekond Kallistajad

Oma olemuselt on flaamid ja eestlased väga sarnased ning igapäevane elu ja suhtlemine ei tohiks suuri "kultuurisokke" tekitada. Siiski on flaamid vähe kuumaverelisemad. Hollandlased kipuvad flaame konstantselt õlut trimpavateks pidutsevateks ullikesteks pidama, kuigi naissoost isiku flaami aktsent Hollandi baaris toob kaasa endaga meessost isikute kõrgendatud huvi. Nad arvavad, et flaami tibid on kuumad. Loll, kes vabandust ei leia...

Vaatamata kultuurilisele mitmekesisusele on me pere vähemalt ühes osas kindlalt flaami pere. Nimelt kallistamise ja musitamise vallas. Musi-kalli kuulub nii hommikutervituse, kui magamajäämise rituaali hulka. Uku tuleb juba tänavalt tagasi, et õele-mampsile head-aega musi anda. Läks enne meelest ära, juhtub. Loomulikult seisab Uku, suu pruntis, lahkuvate külaliste ees oma musi ootamas. Missugune pettumus ja kurbus, kui eestlastest külalised seda ei taipa ja musi saamata jääb.

Ma astun antitredikuse klubi liikmeks

Kuna meil st Nicil on Antwerpeni kesklinnas tasuta parkimise võimalus, siis ei saa jätta seda kasutamata. Nii me eile võtsimegi ette ekskursiooni kodulinna. Nic tahtis minna plaadipoodi Kammenstraatil.

Viis aastat tagasi sümboliseeris Kammenstraat hipimaailma. Seal leidus new age poode viirukite ja veevulinaraadioga, hiinapoode, mis pakkusid mandariinirõivastusest kuni plastmassist kaktusekujuliste kannusoojendajateni, talutavate hindadega juuksurisalong, mida vedas paksukesest kiilaspäine gay, secondhand karnevaliriietega ja nahafetishi armastajatele, lesbipaari nurgapealne sex-shop, kuhu kõlbas ka täiesti tavalisel inimesel sisse astuda. Kokkuvõtvalt selline kiiksuga ja väga antwerpenlik kooslus.

Tänaseks päevaks hakkab hipimaailm muutuma hip maailmaks. Hiinapoest on saanud Adidas, teisale on tekkinud laudpõrandaga chik kodusisustuspood, Esprit ja Scapa. Tänav muutub vaikselt standardseks Euroopa shoppingtänavaks. Eriti teravalt torkas see silma Nicile, kes polnud kindlalt paar aastat sinna kanti sattunud. Käis otsis pika näoga oma plaadipoodi taga ja pidas antiglobaalset monoloogi. Kui ta lõpuks kõrvaltänavalt vähemalt sex-shopi muutumatul kujul leidis, keksis ta jupp aega õnnelikult mööda poodi ringi. Ja me asutasime sealsamas antitrend klubi. Kõik lokaalse halva maitse heaks!

Eesti keele õpetamisest

Ühel päeval, mitte väga kaua aega tagasi sadas mu postkasti küsimustik eesti keele õppe kohta välismaal. Üldiselt pani see ankeet mind kohe mõtlema, kuna mul tänase seisuga üks terve eesti laps kodus.

Iseenesest on eestlasi Belgias st valdavalt Brüsseli kandis palju, aga keeleõpet nii laias skaalas polegi. Täiskasvanutele on eurokvartalis jututuba või pigem eestikeelne lõuna, aga väljaspool pealinna töötav inimene naljalt ennast lõunasöögile ei vea. Näiteks Antwerpeni ülikool pakub vähemalt paberil eesti keele kursusi. Nic on juba viis aastat kursusele registreeritud, aga kursuse toimumiseks on vaja 12 õpilast, ehk kui kunagi kord Nic meili saab, et grupp koos, siis ma ... minestan. Kui me nüüd kolime, siis oleks täiesti reaalne Brusselisse sõita. Järsku VUB õpetab ka eesti keelt, seal oleks rohkem lootust grupp kokku saada.

Tegelikult huvitab mind rohkem lastele keele külge pookimine, Nicile võin ma ise õpsiks olla, õpikud on olemas. Euroopa kool on, kuhu me ei klassifitseeru, sest "institutsioonides" keegi meist ei tööta, pole isegi diplomaadid. Koolil on meie jaoks ka kolm häda: Brüsselis, inglise/prantsuse keeele baasil ja tööpäeviti. Kõige suurema tõenäosusega läheb mu üks eesti laps soovi korral ülikooli siiski Belgias ja hollandikeelsesse asutusse, mistõttu hariduse võiksid nad vabalt saada kohalikus koolis ja keeles. Meile sobiks eestikeelne pühapäevakool, mida minu teada pole. Ainult muusikaring toimub laupäeviti nii, et ma loodan, et Uku, Fay on muusikalise ande osas oma flaami juurte juurde jäänud.

Tugitoolisport valimised

Valimistepäeva pärastlõuna on nagu olümpiamaraton - paneb punkti kampaaniakeerisele ja omab ka mõnusat tugitoolispordi funktsiooni. Kes võidab, kes kaotab missuguses valimisringkonnas. Ehk peamine küsimus, missuguse partei liikmed saavad õlut e pintje'id juua. Isegi kui pole aimu, mis riigi parlamendivalimistega tegemist, siis pidev jutt õlle ümber reedab, et Belgiaga tegu. Ei jäägi muud üle, kui külmkapist mõni parem mark välja võtta ja diivanile vaatama sättida.

Tulemustes suuri üllatajaid ei olnud. Verhofstadti hüvastijätt peaministritooliga oli suhteliselt selge. Kristlaste võit samuti. Ula peale läinud liberaal De Decker oma nimekirjaga vast oli ainus üllataja. Samas ei suuda ma otsusele jõuda, kas ma olen tulemustega rahul või mitte. Ühelt poolt konservatiivid, kes mulle suurt ei sümpatiseeri. Va ametiühingupartei nagu Nic neid kutsub. Teisalt meeldiva poole pealt sai teine ametiühingupartei e sotsialistid "tappa". Ma võin ju südamest punane olla, aga pensioniea mittetõstmist ja eluaegset töötu abiraha mulle maha ei müü. Ning rohelised on jälle parlamendis.

Valloonia poolel aga hoopis teistsugune tulemus, sotsialistid ja liberaalid edukad. See kooslus paneb mind alati muigama, sest punased sotsialistid ja sinised liberaalid moodustavad ühte potti panduna lilla koalitsiooni. Lillad ruulivad! Igastahes valitsuse kokkupanemisega pole nii lihtne. Ma teen panuse kristlaste ja liberaalide tangole.

Eliit

Kunagi oli piimatoodete (kui ma õigesti mäletan, siis Kruuda piimakombinaadil) kaubamärk Eliit. Eliitpiim, eliitkoor jne. Tõeliselt jõle jupikapitalismi marketingigeeniuste leiutis. Toit eliidile või eliidi hulka pürgivatele wannabedele. Tegelikult mingit tajutavat kvaliteedivahet ei olnud, ainult kvantiteedi st hinnavahe oli. Aga turgu st eliiti ja wannabesid polnud vist piisavalt ning selle kaubamärgikese eluiga oli suhteliselt lühike.

Lisaks pidi eliidiga alati ettevaatlik olema. Kuna tooted olid "tavalisest" kaubast kallimad ja Eesti tarbija siiski hinnatundlik(, kuigi ma kardan, et nii homogeense toodangu juures nagu pakk piima või koort mängib hind alati suurt rolli), siis kippus realiseerimistähtaeg juba poes möödas olema. Eliit haises juba enne konsumeerimist.

Eliitsusele panustav väike ühiskond ei vea välja, eliit hakkab püünele tõstes ruttu haisema. Eliit läheb halvaks, rahvas kaob, hääbub. Pole ju raske aru saada?

Jaanitulele!

Mitte kohe, aga ikka õigel päeval ja seekord Flandria Ardennides Ronses (Anneli juures ;). Igale eestlasele jaanituli!

Lõvid söövad jäätist

Soojal päeval söövad lõvid jäätist.

Toidusõltuvus

Enamus meist kannatab mõnest toidust sõltuvuse all - kes ei suuda jätta ostmata varakevadisi vesiseid Hispaania maasikaid, kes ära öelda ema tehtud seapraest või juustust. Möönan, et oma olemuselt on toidusõltuvus sarnane alkoholi- ja narkosõltuvusele.

Siiski on toidusõltuvusel oluline erinevus. Nimelt on võimalik sõltuvusest üledoseerimise teel vabaneda. Head pagarisoojad sarvesaiad on alati üks mu nõrkustest olnud. Eriti mustikamoosiga mõjuvad nad mulle kui sireenide laul. Aga peale poolteist kuud pea igapäevast sarvesaiakeste manustamist tabas mind täna hommikul tunne, et teeks parem ise pestoga speltasepikut või kliikukleid.

Tõenäoliselt on isegi alkoholi- ja narkosõltuvusest võimalik nii vabaneda. Kahjuks tekib ainult selle kontrollimisega raskusi.

Valimistest

Eile jõudis kätte aeg katsetada Belgia parlamendivalimiste testi. Kui Eesti oma pani minu puhul laialt puusse ja ka eelmine Belgia test polnud kuigi täpne, siis versioon 2.0 töötab täitsa hästi.

Ootuspäraselt on medalikohtadel parempoolsed parteid - liberaalne VLD, Lijst Dedecker, kristlased CD&V. Huvi pärast vaatasin, mis osas mu roosa hing sotsialistidega (Spa) läbi ei saa. Meie vaated lähevad lahku pea eranditult majandusküsimustes: supermarketid võiksid pühapäeviti lahti olla, De Post ei peaks olema monopol, maksukuriteod ei peaks erilist tähelepanu saama, töötuabiraha saamisel peab olema KINDEL KESTVUS (praegu võib abiraha saada praktiliselt pensionini), riigipensioni iga peab tõstma jms. Ainus minu jaoks oluline lahkheli eetilisel tasandil on valimisnimekirjade tõmbluku printsiip, täiesti üllatuslikult ei poolda sotsialistid vahelduvsoolisi liste.

Hea kild oli ka saates. Diskussioon käis suitsuvabade baaride teemal. Suitsetajate pooldajate argumendiks oli, et näiteks ülekaalulised inimesed lähevad tervishoiusüsteemile rohkem maksma, aga nendele ei ole kohustust müüa ainult poolikuid portse porgandit. Suitsetamisvastane BV märkis rahus, et keegi ei sunni teda paksu inimese taldrikust sööma, aga millegi pärast peab ta koos suitsetajaga suitsetama. Ma ei avalda sageli Ameerikale armastust, aga suitsupoliitika osas küll.

Mida peaks inimene lugema?

Kuna kohvrid liiguvad minu ja Eesti vahel väga harva, siis tuleb alati kõik pagasikilod ära täita raamatutega. Ehk missugused raamatud peaksid kindlasti kohvrisse minema?

Praegu seisavad (väga ameerikakeskses) listis
Ernst Muldashev, "Kellest me põlvneme";
Irving, "Garpi maailm";
Jonathan Franzen, "Parandused";
Cees Nootboom, "Rituaalid";
lasteluuletused Suurtelt väikestele...

Hollandi kirjanduse osas pole ma veel lootust kaotanud. Naistekaid ja kriminulle loen ma ainult klassikuid nagu Austen, õed Bronted, Doyle või Stout. Põnevikest ainult le Carréd, äärmisel juhul Ludlumit.

... Richard Russo "Empire Falls".

5 nädalat

Teil kõrvu pole? Aga millega te siis kuulete?


Arstikäik: 4560 g 55 cm 37.5 cm. Sööb, pissib, kakab, kasvab. Naeratab ka.

Lääne edukaim äriidee - tselluliit

Igakevadine tselluliidijutt pani mind mõtlema, et tegelikult on tegemist läbi aegade parima äriideega. Juba sajandeid on inimesed osanud tsellu pealt teenida. Kõigepealt haarasid Rubens, Caravaggio jt pinstlid, panid tselluliidi lõuendile ja müüsid selle kalli raha eest maha. Sajandeid ja aastatuhandeid kesteva kuulsuse said kauba peale. Mõni vähe kehvem ärimees sai küll ainult viimase hüve.



Siis tulid kunstikogujad-kultuuripatroonid, kes riputasid tselluliidi muuseumidesse kogu rahvale vaatamiseks ülesse. Ja küsivad vaatamise eest raha, kuigi mitte palju. Samas peab näiteks ülallingitud mitte-tsellu Rubensi kaemise eest maksma, kuigi pilt st terve altarimaal ripub kirikus. (Antwerpeni katedraal on mu mälus ainus kirik, kus peab sisenemise eest maksma.)

20. sajandi lõpul leidsid naisteajakirjad ning kosmeetikafirmad ühel ühisel mõnusal saunaõhtul, et tselluliit on kole ja naised peaksid oma apelsininahaga halastamatusse võitlusesse asuma. Seltskonnas oli ka reeturlikke ökonomiste, kes Sayle viidates nentisid, et pakkumine loob nõudluse. Niimoodi ujutatigi kaubandus ja iluteenindus üle järjest high-techimate antitsellu vidinatega. Kaalutlev naistarbija libastus libedal tselluliidikreemil.

Kohtasin eile eesti keelt

Nic nõudis, et poest tuleb midagi mittealkohoolset ja mitte mahla tuua. Ice tead näiteks. Ma küll kobisesin, et sama hästi võib ta petrooli ja vett blenderisse panna, aga võtsin palve siiski arvesse.

Lisaks kõntsajoomisevastasusele olen ma ka antikorporatiivne inimene ning sellest tõekspidamisest ma seekord ei taganenud e Liptoni jätsin kindlakäeliselt ostmata. Leidsin hoopis ühe nö no-brand jäätee. Ja selle küljelt ilusa eestikeelse sildi!


Ma ei ole eesti keelt pakenditel veel siin kohanud, soomekeelseid silte küll. Igastahes kunagi pesumasina ostmisel ei osanud müüja mu pärimisele vastata ning siis võttis juhendi välja. Juhuslikult sattusin ma kohe soomekeelsele osale, mis põhjaeestlasele pole probleem. Arvestades müüja ilmet, olin ma kindlasti selle müüja elus esimene kohatud põhjaeestlane. Nii, et Nic seletas rahumeeli stiilis "don't mind, she is from Barcelona" e ma pole hull, aga ma tõesti saan soome keelest aru.

Emaks olemise vaev ja valu

Ema pole iga kord sugugi lihtne olla. Näiteks kui emadepäeva õhtu möödub traumapunktis. Uku lendas ninali ja tuli kontrollida, kas ninaluu katki. Terveks jäi õnneks, aga Uku niutsus ninavalu käes terve öö läbi une. Emana ei ole seda lihtne kuulda isegi, kui tead, et tõenäoliselt tuleb veel hullemaid matse väikse rübliku elus ette.

Nagu ikka ei käi õnnetused ükshaaval. Seepeale otsustas Fay kuus tundi öösel jutti magada, millele mu tissid reageerisid 38-kraadise palavikuga järgmisel päeval. Õnneks hakkab palavik ja põletik üle minema.

Aga kõik see ununeb, kui väike poiss tuleb koolist koju, kunstitöö kotis, keeldudes kangekaelselt sellest rääkimast. Kodus võtab konstruktsiooni suur abstraktsionistlik süda koos väikese realistliku südamega välja ja soovib head emadepäeva!

Miks Mme. Roheline käib M. Vasakpoolsega

Teleajakirjaga sai see nädal kaasa kuulsa The Inconvenient Truthi DVD. Ja eile sai siis kordusetendust tehtud. Aga mitte filmist ei taha ma kirjutada, seda tasub parem vaadata.

Ma hakkasin mõtlema sh ka oma tuttavate seas leiduvate liberaalide peale. Nende moto on lihtne "Igaüks on oma õnne sepp". Ehk inimese heaolu sõltub ennekõike temast endast. Siiani on kõik lihtne ja loogiline. Aga kui nüüd küsida, mida saab see õnne sepp keskkonna säilitamiseks teha, siis kuuleb järsku, et mida minu tegutsemine muudab. Hmmm... kõik sõltub indiviidist ja siiski mitte?

Ehk kui osutub mugavaks, siis hakkab liberaal keinsistiks. In the long run we are all dead, you know. Päris egoistlikuks põhimõttelagedaks vereimejaks ma nüüd liberaali tembeldama ei hakka, aga vaatamata vääramatusse usku turujõududesse omavad pikaajalised ja vähe lühiajalisemad järk-järgulised protsessid siiski piiratud mõju mitte ainult konna, vaid ka inimese käitumisele. Seega kipuvad rohelise maailmavaatega inimesed mitte just ultraparempoolsed olema.

Ma olen nii ostetav

Ja kergesti mõjutatav. See siis minu kokkuvõte eilsest päevast.

Nic tahtis mulle kangesti mingit riidehilpu kinkida. Lihtsalt lamedakõhulise staatuse saavutamise puhuks. Tore iseenesest muidugist, aga mul on riideid ja eriti mitteraseda riideid piisavalt. CFO minus leidis, et hilpudele kuluva rahaga on meil muudki teha näit. tulevase sauna aksessuaaride jaoks tallele panna.

Eile tuli Nic topi ja kleidiga koju, aga kookis kohe uhkelt välja sildid, et biopuuvillaga tegemist. Ja muidu vastutustundlikult tootva märgiga-firmaga. Oligi mind suures osas relvituks tehtud. Kobiseda muidugi annab alati, aga kingitusi on siiski vahel tore saada!

Tahan Postimeest lugeda!

Tahan Postimeest lugeda, aga ei lasta. Jobud on kõik välismaised kraanid kinni keeranud. Ehhee, paneks neile kohe pommi või hoopis Vene saatkonnale Brüsselis, kui peamistele süüdlastele.

Postimehed on parajad käperdised, ei suuda siis oma lehekest muud moodi kaitsta kui niimoodi kirvega. Itimeestele maksavad nad vist küll sokolaadirahas ja saavad endale seetõttu ainult pärdikuid lubada.

Oma tükike planeedist

Siia tuleb maja ja aed:

Ja väike kapitalist vaatab tehtud tööd...