Neljakuune

Emps tegi mulle sünnipäevaks pahupidi ploomikoogi, mida ta küll miskipärast ploomikoogiks a'la tarte tartin kutsub. Lisaks ei sa ma aru, kust otsast see minu sünnipäevakook oli, sest kõik teised sõid selle hoopis ära.

Viimase kuuga olen ma õppinud ennast kõhuli keerama ja tagumikku vähe upitama. Kui emps toetab suudan ma kõhu peal ennast edasi ka nihverdada. Aga selgroomamine tuleb mul märksa paremini välja - küljelt küljele rullides ja jalgadega lükates liigun ma päris jõudsalt edasi. Lisaks meeldib mulle mullikesi puhuda ja puristada nagu ratsahobune.

Muidu olen ma endiselt naerupallike. Kui venna kõdistab, siis kõkutame mõlemad kõvasti naerda.