Ja presidendiks ta sai!

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Täiseestlane

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)

Emmental, Finland

Soomemaa on ikka tuntud rohkem saunamaana. Vähemalt Belgias saan ma hiilata oma saunakatelde nimedest arusaamisega, kivi on kivi on steen. Aga poenimekirja veebis kokku pannes jäi mul silma Soome juust. Soome juust Emmentalist. Ma teadsin siiani, et shveitslastel on Emme jõgi, mille orust tuleb emmentaler. Ma olen Shveitsis juustumuuseumis täitsa käinud.

Mis salata, on söödud ka Taanis tehtud camamberti. Ei Taani toodang ega soomlaste Emme kallastel valminud juust ole oma klassi esinduslikumad eksemplarid. Kartuligratini jaoks sobib "soomlane" igati, korraliku juustufondüü jaoks tasuks siiski originaali kasutada. Geograafia tuleb juustuletis edaspidi ära unustada.

Rahvuslik saatus - vahvlid

Üks peamisi otsinguid, millega siia blogisse jõutakse, on "Belgia vahvlid". Seega vastu tulles üldsuse soovile - tadadaaa! vahvlid. Belgia vahvlid on umbes sama konkreetne termin kui Eesti rahvariided. Neid on igasuguseid, petiga, pärmiga, õllega... Tavaliselt mõeldakse Belgia vahvlite all kas õhulisi Brüsseli vahvleid või pakse magusaidLiege vahvleid. Enamus pakse vahvleid on parimad soojast peast, jahtudes kaotavad nad oma krõbeduse ja maitses.

Meie tegime see kord külapalagani lõpetuseks brunshiks vahvleid vanaema stiilis:
5 dl piima
300 g jahu
100 g võid
75 g suhkrut
2 muna
10 g küpsetuspulbrit
1 kotike vanillsuhkrut
Sulatatud või ja munad segada kuivainetega, lisada tasapisis piim. Segada ühtlaseks suhteliselt vedelaks taignaks. Vahvlirauad (4x7) ajada kuumaks ja küpsetada vahvlid. Portsust saab u 12-14 vahvlit, kui ma lugemisega väga sassi ei läinud :) Serveerida vahukoore, pruuni suhkru ja maasikatega.

W nagu Wiktor

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Mängud

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)