Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...