Hingelt turist

Hiljuti sai kaunist pärastlõunat ja põhjamaalase jaoks sobivat terassiilma nauditud just Itaalia reisilt saabunud tuttavatega. Kuna magustoidumenüü oli kesine, aga cappuccino ehtne st mitte miski kannutuletis vahukoorega, siis võtsin tassikese musta surma. Tuttavad itsitasid, et pealelõunal cappuccinot võttes näeksin ma Itaalias nii turist välja.

Esiteks, ma polnud Itaalias, vaid oma küla kohvikus. Teiseks, cappuccino pealelõunal on küll viimane asi, mis mu turististaatuse paljastaks, kui ma pean ka juuli lõpus ette vaatama, et mind luige pähe maha ei lastaks. Aga peamiselt ei sa ma aru, miks keskkonda sulandumine ning käputäie kohalike harjumiste jäljendamine nii tähtis on.

Kindlasti on osadel väljakujunenud tavadel roll ellujäämises. Nii on mõistlik põhjamaises talves mütsi kanda ning ei maksa lasta ennast heidutada osade kohalike inimeste paljapäisusest, sest meningiit eeldab ajude olemasolu. Aga kas friikartulite majoneesiga manustamine teeb must belglase? Ma jään küll igavesti turistiks.

Lisaks on mul tunne, et ainsad, kes sellistele kohalikele omapäradele tähelepanu pööravad on turistid, kes ei taha, et neid turistideks peetaks. Kui häbi on ennast turistina positsioneerida, siis kõige lihtsam on ju hoopis koju jääda. Tegelikult võiks iga "aborigeen" vahel oma kodukandis turisti panna. Paljud meist ikka lähevad tööle mõeldes kirikust möödudes, et siin puhkab Rubens oma viimast und jms. Kodulinna mõne vaatamisväärsuse külastamine ja seal vähe napaka pildi tegemine leevendab turistihirmu ning meenutab igapäevaelu väärtuslikkust.

Kui turistiks olemine seisneb kohalike toitumistavade selektiivses järgimises ning huvis ümbritsevasse, siis ma olen hea meelega kogu oma ülejäänud elu turist.