Rat-ta-ta-taaa rattaga

Vaata, kust tahad, aga Eesti elu-olu edeneb jõudsalt sh alternatiivliikumisviiside osas. Ekspressi A-osaga lõpusirgel olles jõudsin täna jalgrattateeliste välimäärajani. Lõpuks on tekkinud siiski nii palju teid, et neid ka suurem hulk inimesi tarvitab, keda annab gruppidesse väänata. Kui mina veel sünnimaal elutsesin, tuli rattatee kasutamiseks kõigepealt autoga(, sest ühistrantspordis rattaga sõita ei tohtinud,) teha väljasõit rattateeni.

Mõnus äratundmiselambike siiski sageli põlema ei löönud. Minu arust esineb eestlase ja belglase vahel juba oluline filosoofiline erinevus. Enamus belglasi võtab esmajärjekorras ratast kui liiklusvahendit, asjandust, millega saab punktist A punkti B. Tüüpiline rattur on pensionärist mammi, kes väntab reede hommikul roosades pükstes ja varbavahedes turule. Aga see võib olla ka kelpiga köötsus naabrimees, kes enne rattale ronimist oma kepi kindlalt pakiraamile kinnitab või lapsevanem, kes hommikul oma võsukesi kooli poole karjatab. Samuti ei tule ükski rase Flandrias-Hollandis selle peale, et küsida arstilt, kas rattaga sõita tohib - kui bussi-autoga tohib, siis miks rattaga ei tohi.

Muidugi on teel olümpiale, Belgia modifikatsioonis Eddy Merckx-wannabe tüüpe. (Olümpia on rattaspordis tegelikult suhteliselt marginaalne võistlus.) Anneli kirjutas kunagi oma jalgratturitekogemusest, aga ta elab ka Ronde van Vlaanderen trassil. Mina oma hüperlinnastunud alal kohtan wannabesid harva, lisaks on lapsevankriga liiklemiseks kõnniteele piisavalt lai hall riba jäetud. Punasel ribal st rattateel kõndimist pole vaja suurt harrastada ja ega see väga tervislik tõesti ei ole. Rattateel jalutajaid kohtab harva.

Kuna enamusel inimestest leidub kuuris-keldriss-garaazis vähemalt vanaisalt päranduseks saadud veeuputuseelne ratas, siis uisud annavad vähe lisandväärtust. Lisaks ei saa uiske second-handist 40 euroga paar nagu rattaid. Seega student võtab rõõmsalt vastu viimatimainitud pakkumise ja loodab semestri kahe rattaga toime tulla. Ma kardan, et üks keskmine Belgia rattaomanik omab märksa tagasihoidlikumat ja odavamat riistapuud kui Eesti rattaomanik. Lapsed, kuni nende jalad väikseima ratta pedaalideni ulatuvad, köidetakse vanema ratta külge, olgu siis tooli või järelkäru abil. Ja vurabki kõik see pere!