Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.
Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.
Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment