Sattusin artiklit kakskeelsusest lugema. Mind valdas jahmunud hämmastus. Huvitav, kas seal artiklis kajastub tõesti kogu eestikeelne kakskeelsust puudutav know-how dr. Lindström isikus...
"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."
Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.
"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."
Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.
Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)
Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.
Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?
"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."
Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):
"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."
Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
"Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda."
vägagi nõus.
sama fenomen esineb muuhulgas korealastel, kes teatud kombinatsioonides (nt coffee ja copy; Henry = Henly; etc) häälikutel vahet ei tee..
Selle artikli puhul näitaks näpuga pigem ajakirjaniku peale, kes piisavalt teemat ei valda ning seetõttu ametinimetuse 'logopeed' tagant tulevat aegunud ja eelarvamuslikku juttu teaduse viimase sõnana serveerib.
Eks arsti jutu sulatõe pähe võtmises ole ka midagi inimlikku. Ikka pikalt õpnu ninime ;) Kuigi nn teise arvamuse küsimist või faktikontrollimist võiks loomulikult isegi meedikute puhul rakendada, aga pole see esimene kord ajakirjanduses, kui professionaalsete algtõdede vastu eksitakse.
Samas inimesed valgetes kitlites mõjutavad teiste elu märksa tõsisemalt e nende harimatus ja kutseline küündimatus võib hoopis kagueleulatuvamaid tagajärgi omada.
Kui "Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda.", siis meie puhul on suuremast veast eemale hoidnud :-) Eestikeelne kõne oli välja arenenud, aga nüüd pandi laps hollandikeelsesse kooli. Kui laps oleks nooremana, kui esimesse klassi minnes keelt õppima hakanud, oleks ju praegu lihtsam.
Muuseas hispaania keelt kõnelev rahvas ei erista V ja B vahet ( lihtsalt mulle oli see üllatuseks)
Post a Comment