Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.
Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment