Jaanituli polnud Eesti pinnal, aga oli täitsa ehtne. Õlu oli ehtne Saku, laulis mu lapsepõlve unelmatemees Ivo Linna mu kunagist lemmiklaulu Kikilips ja tuli tõusis taevani. Üle kolmesaja eestlase kogunes kokku, kuigi platsile saabudes kuulsin ma küll esimesena hoopis hollandlasi, kui mikrofoniga eestlasest rahvuslike mängude organisaator välja jätta. Eks Eesti jaanik väärib külastamist.
Ronse jättis vähemalt laupäeva õhtul tõelise Lõuna-Eesti nurgakese mulje. Ma pean tunnistama, et ma polnudki varem nn Flaami Ardennidesse sattunud, ainult telekapilti Flandria tuurilt näinud. Igastahes pidin ma peaaegu kurvi sirgeks sõitma, kuna unustasin ennast maalilist pilti alla orgu imetlema. Loodust ei näe ju iga päev.
Tuli polnud seekord üksnes vanade tuttavate nägude nägemise koht. Sain ka virtuaalsed tuttavad üle katsutud: Anneli, kelle õuel kogu jämm toimus, Mariliisi ja ta pere ning Ingridi. Üle hulgema aja meenutasime Manni ja Signega vanu häid aegu, kui sai igasugu läbirääkimisi peetud ja ekstreemsporti tehtud. Natuke meelde tuletades olid läbirääkimised ka peaaegu ekstreemsport vahel. Ma loodan, et see luksumise ja tagarääkimise seos on üksnes rahvaluule, sest muidu me legendaarne boss Paul luksus vähemalt pool jaanitulest.
1 comment:
Post a Comment