Ühel päeval, mitte väga kaua aega tagasi sadas mu postkasti küsimustik eesti keele õppe kohta välismaal. Üldiselt pani see ankeet mind kohe mõtlema, kuna mul tänase seisuga üks terve eesti laps kodus.
Iseenesest on eestlasi Belgias st valdavalt Brüsseli kandis palju, aga keeleõpet nii laias skaalas polegi. Täiskasvanutele on eurokvartalis jututuba või pigem eestikeelne lõuna, aga väljaspool pealinna töötav inimene naljalt ennast lõunasöögile ei vea. Näiteks Antwerpeni ülikool pakub vähemalt paberil eesti keele kursusi. Nic on juba viis aastat kursusele registreeritud, aga kursuse toimumiseks on vaja 12 õpilast, ehk kui kunagi kord Nic meili saab, et grupp koos, siis ma ... minestan. Kui me nüüd kolime, siis oleks täiesti reaalne Brusselisse sõita. Järsku VUB õpetab ka eesti keelt, seal oleks rohkem lootust grupp kokku saada.
Tegelikult huvitab mind rohkem lastele keele külge pookimine, Nicile võin ma ise õpsiks olla, õpikud on olemas. Euroopa kool on, kuhu me ei klassifitseeru, sest "institutsioonides" keegi meist ei tööta, pole isegi diplomaadid. Koolil on meie jaoks ka kolm häda: Brüsselis, inglise/prantsuse keeele baasil ja tööpäeviti. Kõige suurema tõenäosusega läheb mu üks eesti laps soovi korral ülikooli siiski Belgias ja hollandikeelsesse asutusse, mistõttu hariduse võiksid nad vabalt saada kohalikus koolis ja keeles. Meile sobiks eestikeelne pühapäevakool, mida minu teada pole. Ainult muusikaring toimub laupäeviti nii, et ma loodan, et Uku, Fay on muusikalise ande osas oma flaami juurte juurde jäänud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment