Valimistepäeva pärastlõuna on nagu olümpiamaraton - paneb punkti kampaaniakeerisele ja omab ka mõnusat tugitoolispordi funktsiooni. Kes võidab, kes kaotab missuguses valimisringkonnas. Ehk peamine küsimus, missuguse partei liikmed saavad õlut e pintje'id juua. Isegi kui pole aimu, mis riigi parlamendivalimistega tegemist, siis pidev jutt õlle ümber reedab, et Belgiaga tegu. Ei jäägi muud üle, kui külmkapist mõni parem mark välja võtta ja diivanile vaatama sättida.
Tulemustes suuri üllatajaid ei olnud. Verhofstadti hüvastijätt peaministritooliga oli suhteliselt selge. Kristlaste võit samuti. Ula peale läinud liberaal De Decker oma nimekirjaga vast oli ainus üllataja. Samas ei suuda ma otsusele jõuda, kas ma olen tulemustega rahul või mitte. Ühelt poolt konservatiivid, kes mulle suurt ei sümpatiseeri. Va ametiühingupartei nagu Nic neid kutsub. Teisalt meeldiva poole pealt sai teine ametiühingupartei e sotsialistid "tappa". Ma võin ju südamest punane olla, aga pensioniea mittetõstmist ja eluaegset töötu abiraha mulle maha ei müü. Ning rohelised on jälle parlamendis.
Valloonia poolel aga hoopis teistsugune tulemus, sotsialistid ja liberaalid edukad. See kooslus paneb mind alati muigama, sest punased sotsialistid ja sinised liberaalid moodustavad ühte potti panduna lilla koalitsiooni. Lillad ruulivad! Igastahes valitsuse kokkupanemisega pole nii lihtne. Ma teen panuse kristlaste ja liberaalide tangole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment