Meestest, ikka nendest, va, välismaistest

Naised ukradina!!! Minu ettekujutus röövimisest erineb Pulleritsu omast kardinaalselt. Kott pähe ja kahekümneaastase romu pagasnikusse - nii need kallid Eesti naised küll jalga lasknud pole.

Esimese asjana tekitab mus alati nõutust sõnapaar välismaine mees. Et siis vahet pole, kas tegemist on 50-aastase pakistanlase või 30-aastase baierlasega? Enamasti peetakse siiski silmas euroopaliku kultuuriruumi meessoost esindajat. Samas vähemalt flaami mehed, kelle hulgast on mul korralik statistiliselt representatiivne valim võtta :), erinevad oma olemuselt sama palju nagu see keel, mida nad räägivad.

Teiseks ma ei räägiks niivõrd suurest meeste vahest, pigem teatud vahest ühiskondlises mõttes üldiselt. Edule orienteeritus, materiaalsete väärtuste hindamine on midagi üdini omast kõigile postsotialistlikele riikidele. Mulle meenub kunagine teema Perekooli foorumist, kus küsimuseks olid väärtushinnangute muutused seoses lapse saamisega. Minu suureks jahmatuseks jahus enamus noori emasid oma ostukorvi osakaalude ja rahapaigutuste prioriteetide muutustest. Ja ometigi on lapsesaamine niivõrd ebamaine sündmus! Kui arvestada, et naised omavad valdavalt võnevõrra pehmemat maailmavaadet, siis tõenäoliselt tekibki eesti naiste ja "välismaa" meeste vahel lihtsamini klapp.

Siiski tuua välja mingi üldine mudel tundub mõttetu. Pigem võiks rääkida teatud tüüpi paaridest. Kindlasti on neid naisi, kes on oma au pair'i karjääri jätkanud koduperenaise vormis. Teisalt tundub mulle, et ka välismaale õppima-töötama siirdunud eestlaste hulgas on rohkem naisi. Siinkohal tuleb muidugi arvestada minu georgaafilist lähdust Brüsselile. Õppima minek eeldab sageli kodumaa ülikooli nimekirjas olemist, rahvusvahelistes organisatsioonides domineerivad avaliku sektori taustaga töötajad ning Brüsseli tõlkemahud vajavad palju filolooge - kõik valdkonnad, kus Eestis on naised ülekaalus. Rohkem võrdõiguslikkust viiks ehk vähem naisi (ja rohkem mehi) üle piiri.

Feminism toob mind aga kolmanda grupini e nö eneseteadlike naisteni. Eesti valvefeministi mees peaks mu mäletamist mööda olema soomlane, eks? Tehes tuttavate hulgas statistikat saan ma kümme segapaari sh kaks erandlikku Eesti meest. Pooled "röövitud" Eesti naised on aga olnud vähemalt magistrikraadiga ning kolmekümne ümber. Kõik taandub siiski mitte rahvusliku kuuluvuse, vaid pott-kaas printsiibile. Lihtsalt Lääne-Euroopa mehed on rohkem võrdõiguslikkusega läbi loputatud.

Lõppeks ei abiellu eestlased muust rahvusest kaasadega sagedamini kui teised rahvused. Ma suudan oma tutvuskonnast leida mitmeid paare, kus üks kaasa on muurahvuseline, teine kohalik. Me peretuttav on shveitslane, kunagise kollegi õde on abielus iirlasega, Nici sõprade vanem vend elab taanlannaga Taanis, Uku õps on sakslanna jne. Globaalküla ja avatud Euroopa tingimustes tundub paratamatu, et veri seguneb.