Meie kodusel nõudekapil ja plaadikollektsioonil on suuri sarnasusi. Nimelt Nici kaasavara koosneb peamiselt ema ja vanaemade väljaroogitud nõudest-pottidest sh originaalsed Tupperware plastkopsikud 1970.-datest. Minu "kollektsioon" on valdavalt 1990.-te alguse Rootsi koduperenaise maitset peegeldav humanitaarabi, sest iseseivudes polnud suurt raha laristada ja nagu ikka on ajutised asjad väga püsivad.
Nici plaadikollektsiooni alustala on 1960.-te must soul ja täieline AC/DC LPde kogu. Ta osaleb mälumängudes ka kategooriates popmuusika enne minu sündi ja hard rock for softies. Mina olen oma aja laps, grunge (Pearl Jam, Offspring), natuke glami (INXS), Metallica sh 4 tshello esituses, Dream Theater, Seal jms segane kombinatioon. Ühendab meid siiani Sisters of Mercy.
Siiski püüab vähemalt Nic meie muusikalist kompotti aeg-ajalt kaasajastada, kuna ta paar kolleegi peavad me maitset (stereotüüpse) pensionärist gay omaks. Ausalt, see on lootusetu üritus. Viimane kord nägime BBCst mingis talk-shows Mikat ja ostsime plaadi. Tõeline hea tuju muusika. Ainult umbes 3.-4. laulu paiku hakkasime me mõlemad naerma ja nentiseme: "Muusika pededele./Muziek voor janetten./"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment