Täna, viis aastat tagasi, kõlas Wommelgemi vallamaja tseremooniasaalis kaks korda selge ja kõlav "jaa". Kusjuures tundub tunduvalt lühem aeg tegelikult olevat. Aga mõeldes Nici vanavanematele, siis 60 veel minna :)
Viie aasta tagusest päevast meenub kaks pilti. Esiteks meie meer ametlikul tseremoonial. Nagu ikka käib allakirjade juurde natuke üllast juttu ja pärast nn seltskondlik vestlus. Tollel päeval oli Eestis juhtumisi ebajõululikult külm ja lumine päev. Igastahes, kui linnapea kuulis, et Eestis -18, siis sai ta aru küll, miks me Belgiasse kolisime. Aga, miks küll kõik marokolased ennast marjamaale punnitavad, sellest ta aru ei saanud. Kui mu ettekujutus flaamidest põhineks mu esimesel ametlikult kogemusel, ei peaks ma flaame mitte natsionalistideks, vaid lausa rassistideks. Sealhulgas herr meer pole flaamiblokker, vaid liberaal.
Teises pildis jõudsime me meeri üle kõvasti irvitades koju. Täpsemalt kodu ukse taha, mis, nagu uks tavaliselt, avaneb võtme abil. Ainult vastne abielupaar tunnistajatega oli ühel pool ust ja võtmed teisel pool. Õnneks oli meil magamistoa aken lahti ning seltskonnas leidus ämblikmehe fänn G. Peale lühikest külaskäiku alumiste naabrite juurde (kodus oli ratastoolis naine, kelle magamistuppa esimese raksuga tungiti :) jõudis G õnnelikult meie magamistuppa ja tegi uksed lahti. Seega lahtise aknaga magamine ei ole ainult tervisele kasulik. Lahtine aken võib vahel kindlustada champagne pulmapäeval.
1 comment:
Õnnesoovid!
Muide, minu õde peab homme hõbepulmi. Nii et jõulud on igati hea aeg abiellumiseks!
Post a Comment