Uku vr. Fay

Kui kaks last majapidamises, siis tekib paratamatult võrldusmoment. Ja peaaegu terve aasta olen ma vaikselt vaadelnud kahte tüüpi.

Siia ilma tulid nad suhteliselt sarnaselt, kiiret polnud esialgu kummalgi. Aga kui juba vedama saab, siis ei saa enam pidama :) Pika süütenööriga pommid e ugrimugri geenid. Uku ei olnud suur nutubeebi, aga naerupall ka mitte. Selline rohkem omaette nohiseja ja, mis seal salata, paljuski minusse. Me mõlemad kannatame raskekujulise jäärapäisuse all. Lisaks oskame me poolelt sõnalt vait jääda ning pilgu kättesaamatusse kaugusesse naelutada, ise oma mõtteid mõlgutades. Samas small-talkis teeb ta vasaku suupoolega mõlemale vanemale ära.

Teisalt Fay on lootusetu kõkutaja. Selline naeratav punapea. Tema osaks on rohkem uudishimulikult, näpp suus vaadata. Lisaks on ta palju "iseseisvam", suutis juba päris pisist peast jupp aega omaette asjatada. Fay puhul ma mõtlen ikka palju mängib siin pehme sünnitus rolli, palju lihtsalt erinev temperament. Õde on märksa väiksem rahmeldada, teda pole, vähemalt veel, vaja traksidega tooli külge siduda. Karta on, et vennast hakkab ta tunduvalt hiljem käima, üks kuu on tal veel aega õppida.