Lääne edukaim äriidee - tselluliit

Igakevadine tselluliidijutt pani mind mõtlema, et tegelikult on tegemist läbi aegade parima äriideega. Juba sajandeid on inimesed osanud tsellu pealt teenida. Kõigepealt haarasid Rubens, Caravaggio jt pinstlid, panid tselluliidi lõuendile ja müüsid selle kalli raha eest maha. Sajandeid ja aastatuhandeid kesteva kuulsuse said kauba peale. Mõni vähe kehvem ärimees sai küll ainult viimase hüve.



Siis tulid kunstikogujad-kultuuripatroonid, kes riputasid tselluliidi muuseumidesse kogu rahvale vaatamiseks ülesse. Ja küsivad vaatamise eest raha, kuigi mitte palju. Samas peab näiteks ülallingitud mitte-tsellu Rubensi kaemise eest maksma, kuigi pilt st terve altarimaal ripub kirikus. (Antwerpeni katedraal on mu mälus ainus kirik, kus peab sisenemise eest maksma.)

20. sajandi lõpul leidsid naisteajakirjad ning kosmeetikafirmad ühel ühisel mõnusal saunaõhtul, et tselluliit on kole ja naised peaksid oma apelsininahaga halastamatusse võitlusesse asuma. Seltskonnas oli ka reeturlikke ökonomiste, kes Sayle viidates nentisid, et pakkumine loob nõudluse. Niimoodi ujutatigi kaubandus ja iluteenindus üle järjest high-techimate antitsellu vidinatega. Kaalutlev naistarbija libastus libedal tselluliidikreemil.