Prrr...

Täna hommikul proovisin ma muutuva kliimaga keskeuroopalikult toime tulla. Panin paksema salli kaela. Siiski osutus ilm mu arvamisest külmemaks ja oleks pidanud hoopis kampsuni kapist välja otsima või paksema jaki nagist võtma...

Tegelikult mulle tundub, et isegi Kesk-Euroopas elavad põhjamaalased on ilma ja eelkõige valguse suhtes tundlikumad kui aborigeenid. Nii mina kui ka rootslasest kolleeg soigusime juba mõnda aega tagasi, et pime on ja sügis tuleb. Teised kehitasid õlgu ning võtsid olusid, kui objektiivset paratamatust. Oma üüratus lootusetuses võidelda talvest vähkkasvajaga muutuvad kõige masendavamaks just säravselged päikeselised sügisepäevad nagu täna satub olema. Ainus talutav sügis on udune ja udutav Pariis. Jah, mu igasügisene Pariisi-blues on kohal, kindel sügise märk.