Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.
Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.
E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.
Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)
