Jälle rahvuslus päevakorral. Vana lemmik Pullerits võtab sõna. Esiteks välimus ei tähenda absoluutset edukust meeste jahtimisel. Väline ilu paistab ehk esmajoones välja, aga sisemine tahk tuleb lähedamalt suheldes ju ometi ka paratamatult ilmsiks. Minul on küll olnud paar eesti mehest poiss-sõpra, kes tõenäoliselt tänaseni kergendatult ohkavad, et hullust lahti said. ;) Välimus ja rahvus ei pruugi veel head tiimi kokku anda.
Mina räägin siiski rahumeeli oma lastega eesti keelt. Kusjuures mu vanem, kel tagatipuks ürgeesti nimi (ja ürgeestlased ei olnud Kevinid), läheb sügisest päriskooli. Eesti keel tundub lihtsalt kõige loomulikum. Kuigi nii võib ka kehalisi vigastusi tekitada - mu poja klassikaaslane on kordas mu eesti keele peale suu ammuli vastu posti kõndinud. Vahel räägin mehega ka eesti keeles. Tema selle peale vastu posti kõndinud ei ole. Aga nüüd loota, et sellise ühe tilkuva eestikeelse mulinaga lapsed eesti keelt ladusalt rääkima hakkaksid, on pehmelt öeldes naiivne.
Küll saavad lapsed raskusteta aru ema (st minu) keelest ja vajadusel selgitavad umbkeelsele vanaemale Monopoli mängu reeglid ära. Motivatsioon on oluline :) Õnneks passivad hollandi ja eesti keeled blondide lastega kokku. Hoidku veel lingvistilis-eksterjöörse kakofoonia eest! Ausalt, ma ei olnud veel kunagi mõelnud, et sellist asja peaks silmas pidama.
Kui nüüd jõuda rahvuse defineerimiseni ja emamaaga sidemete hoidmisesse, siis läheb pilt märksa sogasemaks. Ma ei arva, et eesti keele rääkimine lastega ja nende reeglipärane Eestisse tarimine ilmtingimatta enesepettus peaks olema. Mingid sidemed nii säilivad, kui tugevad, on iseküsimus. Ma ei looda, et ma kasvataksin kolme padueestlast. Nad on ju nö poluvernikud e milleks reaalsust püüda eitada?
Keele ja elukeskkonna roll rahvuse määramisel ei ole nii ilmselge, kui Pullerits seda välja paista laseb. Jah, eestlane peab rääkima eesti keelt. Samas ukrainlasi on hulgim, kes ukraina keelest heal juhul aru saavad. Belgia lahkuv peaminister on kahevereline ning perfektselt kakskeelne, ometi positsioneerib ta ennast vähemalt poliitikamaailmas flaamina. Mitut heebrea keelt või idishit rääkivat ja Israelis elavat juuti te teate? Ja mitut, kes neid kriteeriume ka parima tahtmise juures ei täida? Maroko emigrantide järglasi, kes kogu elu Belgias mööda on saatnud ja ehedat kohalikku murrakut suudavad rääkida, leidub Antwerpenis hulgim. Siiski eelistavad osad kasutada aarabia hülgeaktsendiga hollandi keelt.
Mu poeg peab ennast täiseestlaseks, kuigi vaevalt enamus tõsisemaid rahvuslasi tema positsiooni toetaks. Näiteks Soome teab ajaloost perioodi, kus saami kogukond tegi läbi plahvatusliku kasvu. Demograafiaga polnud situatsioonil muidugi miskit pistmist, vaid vähemuse-väikerahvaste trendikaks muutumisega. Ehk rahvuse juures mängib ennekõike rolli, kellena inimene ennast ise tahab tunda. Ja vanaema maasikamoos aitab eestlase-poole hammasrattaid õlitada küll.
