Naistest ja poliitikast

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Majandusest ja seadustest

Ma ei ole eriline Mart Laari fännaja. Mingi jälestaja ka mitte. Mart Laar on tore anektoodikangelane, oma likviidsuse likvideerimisega on ta ennast igaveseks ajaks igavesti kirjutanud siirdemajanduste majandusajalukku. Ainult aastaks 2010 võiks majandusteemadel sõna võttev inimene, isegi kui ta on raudse sotsialismieesriide tagant lahti pääsenud ajaloolane, olla läbi lugenud mõne raamatu veel peale Friedmani Valikuvabaduse(, mis ei tähenda, et tegemist pole lugemist väärt raamatuga).

Miks peaks kirjutama põhiseadusesse eelarve tasakaalu nõude? Esiteks kujuneb paktikas eelarve tasakaal pigem erandiks kui reegliks isegi eelnõu tasakaalu puhul - reaalselt jääb aasta lõpus ikka eelarveraha natuke või natuke rohkem üle või puudu. Teiseks on iga-aastane tasakaal majanduspoliitiliselt jabur. Domineeriv majandusmõte soovitab eelarvetasakaalu ühe äritsükli jooksul. Ilus, lihtne ja sirgjooneline soovitus. Ainumas häda on selle kõvera äritsükliga - majandusteoreetikud võivad siin pakkuda nimesid Kitchinist Kondratievini välja, kolmest viiekümne aastani.

1990.-date algul oli vastselt iseseisvunud Eestil probleeme usaldusega, rahvusvahelise ülduse ja huvigruppide veenmises jäkusuutlikus reformiprogrammis. Üleüldine Eesti valitud suund soosis konservatismi ning majanduspoliitika võimalikult ulatuslikku isoleerimist päevapoliitika aevastustest. Parimaks ning ka ekrtreemsemaks näiteks on siinkohal valuutakomitee süsteem. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem ei tohiks Eesti valitud poliitiline suund enam jätkumise osas kahtlusi tekitada, kindlasti mitte nii suuri kahtlusi, mis vajaksid põhiseadusega kummutamist.

Mul on kogemus nende seadustesse kängitsetud majanduspoliitiku kätega ka praktiku poolelt. See ei toimi. Tekitab ainult mõttetut tõlgendamist ja paneb juriste loomingulisust üles näitama. Näiteks Eesti põhiseadus sätestab muuhulgas, et maksumäärad peavad olema kehtestatud seadusega. Ma olen näinud (ja tunnistan eelnõu osas kaasautorlust ;), kuidas Riigikogus läheb läbi seadus, kus maksumäärad või -vahemik polnud üheselt kehtestatud, kuna see polnud lihtsalt võimalik. Me nimetasime omavahel seda kunagi vihmavarju - lahtise vihmavarju - ussi m***ist läbitõmbamiseks. Raske, aga piisava määrde so poliitilise tahte puhul teostatav.