Viimasel ajal on olnud lähestikku kaks juhtumit, kus ma olen tõsiselt kaalunud oma paranoilisuse astme tõsidust. Kas paranoilisuseks on põhjust või reageerin lihtsalt üle?
Esimesel juhtumil oli tegemist ühe emmede foorumiga, kus paljud esinevad oma lapse pildi taga. Ma ei saaks öelda, et mulle see väga meeldiks, aga ma annan aru, et vähemalt minu lapsed on must küll hulka fotogeenilisemad :) Pampersi-jutu juures beebipilte vaadata pole häiriv. Aga foorumis on ka nn pereelu ja nimeta foorum, kus jutt vahel intiimelu radadele viib. Lugeda seksist ja vaadata beebipilti kõrval... Võib olla on mu tolerantsus Dutroux juhtumi ja sellest ajendatud ajalehelugudega alla arvestust langenud, aga mulle lööb punane tekst "pedofiilia" silme ette. Mõistus saab aru, et emmed lobisevad, aga südames kihvatab.
Teine hetk saabus pühapäeval loomaaias. Hakkasime aiast lahkuma, Nic pani käru ära, mina kohmitsesin õe kallal. Ja Uku haihtus. Kadunud. Vaatasime loomaaia poodi, palju rahvast, aga meie marakratti mitte. Siis lõi alarm täiega üürgama - me olime just rääkinud, et läheme uuendatud raudteejaama st ronge vaatama. Ruttu jaama, poissi ei kuskil. Jaanika-paanika. Siiski läksime veel kord loomaaeda poe juurde vaatama.
Sealt me ta leidsime! Uhhh, milline kergendus. Uku oli nimelt poevargusega hakkama saanud, kummist kala ja kommid pihta pannud ning siis loomaaeda peitu pagenud, kuna ta teadis hästi, et ta käitumine kristliste normide ja vanemate lubamistega kooskõlas pole. Poleks eales uskunud, aga mul oli siiralt hea meel, et Uku kõigest :) shop-liftinguga tegeles. Õppetund kogu eluks. Ja ühtlasi väga terav torge teadvusesse, et Antwerpeni loomaaed on priima koht lapsevarguseks. Ilusate ilmadega on loomaaed rahvast pungil ning raudteejaam kohe ukse ees. Ja nüüd ma mõtlen, kas ma midagi sellist ka (kuri)kuulsaima belglase sünnita oleks järeldanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tere tulemast klubisse :)
Teema on hell ning kahjuks just sedapidi, et emad solvuvad, kui neid mõtlema sundida, kas see visuaalse identiteedi peitus on ikka nii süütu mäng... Mõned tuttavad ei kipu minuga pärast seda sissekannet eriti rääkima...
Suuremate laste puhul lisandub veel suhtlusportaalide paranoia - selleks, et kontrollida, mida kõike lapsed enda ja oma pere kohta ei avalikusta, peavad täiskasvanud ise pidevalt "feissbuukinduses" jalga ukse vahel hoidma...
Oijah, msn ja rate. Me oleme sellele isegi vähe mõelnud, aga ega muud peale arvuti elutoas hoidmise ja jätkuva ajuloputuse pole välja nuputanud. Lisaks võimalikult usalduslike suhete hoidmine lastega. Ja rate-konto tegemine :)
Aga isegi professionaalid ei tule vahel "pedofiilsete arnegute" võimaluste peale. Nic saigi oma töises tegemises vist suurima pahameele osaliseks, kui lastemeelelahutusega tegelevas firmas webifoorumile vee peale tõmbas väitega, et palgake tsensor ja siis räägime.
Eks selliseid asju ikka juhtub. Oma laste puhul on aidanud selgitustöö. Kui nemad veel väikesed olid, siis "kadumise" vastu aitas ainult selgitamine, et "Kui sa Näed, et meid ei ole Mitte Kusagil, siis ole selles samas kohas edasi ja oota! Ära otsi meid! Me leiame Su ALATI!"
Ja alati me leidsimegi.
Post a Comment