Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.
Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment