Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Eesti depressiivsed usupühad

Nädsa, lõpuks keegi võtab ka imestada. Nic üllatus juba aastaid tagasi, et pühitsetakse inimese surma. Tema katoliiklik hing alustab aastat ikka valgemast poolest.

Ma olen alati naernud, et suitsiidne soomeugrilane ei saa ju ometi midagi nii helget nagu Kristuse ülestõusmine tähistada. Ei sobi rahvuslikku depressiivuse valemisse. Tuleb leinata ja tööd rügada, mitte puhata ja mängida. Kuigi vaadates missat saaks Benedictuse aadressil sapikarika raskusteta täis.

Eestlane. Siuke vä?

Muuseas, tõsiasi, et mul ID kaart (peaaegu) alati taskus on pigem mu nahas elava belglase tunnus.