Sündinud 4. mail

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.