Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)
Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.
Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.
Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D
4 comments:
huvitav oli Su ylevaadet lugeda, meil hetkel veel suhtlevad poisid omavahel eesti keeles, koolis on prantsuse keel ja isaga flaami keel, aga ma ytleks, et paris "puhas" pole ykski neist keeltest, seega ma ei teagi, mis on parem, lohutan end sellega, et peaasi, et end ise hasti tunnevad ja sopradega mingi yhise keele leiavad. noorema lapse parim sober lasteaias on kreeka poiss ja seda ma ei tea, mis keeles nad omavahel raagivad, aga filmi pealt nagin lastevanemate koosolekul, et raakisid omavahel elavalt zhestikuleerides, loodan, et mitte kreeka keeles :) Kristi
Pean tunnistama - see postitus rahustas mind veidi. Ma mõtlesin, et Senne meil väike veidrik, kuna eesti keelt nii vähe räägib... tal umbes sama lugu, et kui nälg silmanägemise ära võtab, siis saab eestikeelse lause välja öeldud.
Muuhulgas kõlab ta eesti keel nagu välismaa lapse eesti keel. Õ-ga näiteks hakkama ei saa... aga samas pole ka nagu tavalise flaami õ-katsetus.
Kristi, tore oleks ju, kui laps mängleva kergusega ka kreeka keele omandab :D
Eks keele omandamiseks on ikka praktikat vaja, me pole ju nüüd juba pea viis aastat Eestissegi saanud :( Isamaalisus st emamaalisus on kena, aga reaalsusetaju ei maksa minetada. Mul on küll vahel natuke vastu tuult pissimise tunne. Samas Don Quichotte' mulle meeldib :)
miks mitte:)
Post a Comment