Ros Beiaard

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Kaks tilka vett

Fay: Vaata, Musti!
Emps: Hello, Kitty.
Fay: Hellõukitti... Aaa! Musti! Jupiii!

Räägi, mis sa räägid, aga Musti oli, on ja jääb. Kohe näha, et laps hollandikeelsest kultuuriruumist pärit. Lisaks kõigele sahistatakse, et ka Kitty disainis Dick Bruna. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga sarnasus on mahasalgamatu.

Valitsuskriisist valitsuskriisini

Vahi saatust, saan mina täieliseks kodanikuks ja tulebki kohe oma poliitilist meelsust minna valimiskasti juurde avaldama. Igastahes ma mõistan, miks inimesed kulutavad aega järjekordse suure-suure-suure arvu nime väljamõtlemisele - läheb Belgia valitsuskriiside loendamiseks veel kunagi vaja. Ausalt, mina ei suuda meenutada, mitmes valitsuskriis see viimase kolme aasta jooksul on.

Või õigemini oli, sest seekordne vastasseis lahenes erakorraliste valimistega. Kibinal-kabinal kõik 13. juunil valima. Et siis saaks, irooniliselt öeldes, jälle uue kriisiga alustada.

Tegelikult on seekordsetes valimistes minu jaoks ka midagi sisuliselt erakordset. Esimest korda mu pesonaalse ajaarvestuse kestel arutletakse valimiskohustuse kaotamise üle. Ja on tekkinud terve näguraamatu grupp "me ei lähe valima", Stijn Meuris kirjutab ajalehes arvamusloo jne. Ma saan poliitikatülgastusest aru, aga mittevalimine ei lahenda ka midagi e Stijn õpi oma palju kuulsamalt kollegilt Stingilt, möla maha ja laul püsti. Kuna ma laia massi ei usalda, siis hoolitsen ma ise, et mu hääl parimale valikule läheks.

Ainult selle parima valimisega peab veel vaeva nägema. Natsionalism mitmes väljaandes mind ei köida. N-VA see olema ei saa ja nad said just mu konkurentsitu öka-lemmik poliitikaajakirjaniku Siegfriedi (Bracke) listitõmbajaks. Miks Vlaams Belang mu häält ei saa, olen ma kunagi kirjutanud. Mehed nimega Jean-Marie mulle ka ei meeldi.

Sotsialismust on Belgias liigagi palju. Rohelistega seoses vaevab mind juba mõnda aega huvide konflikt - keskkond mulle meeldib, aga miks peavad mittekeskondlised programmipunktid nii padusotsialistlikud või lausa kergkommunistlikud olema? Minu pikaaegne soe suhe Sir Davidiga näitab pigem looduses toimivat armutut võitlust, mis paneb ennekõike paralleele tõmbama kauboikapitalismiga.

Üleüldise majandusarengu nimel peaks siis valima kristlikdemokraadid või liberaalid. "Kristlastel" on arukad juhtfiguurid, Leterme väljaarvatud. Shanss saada esimene naispeaminister meelitab. Aga konservatiivsuse ja ametiühingu tont kummitab ka. Liberaalid pakuvad jätkusuutlikku tulevikuvisiooni, aga nende inimkapital kuulub konkurentsitult kesiseimate hulka. Kas idee või kaadrid otsustavad?