Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.
Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.
Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.
1 comment:
Mul sai "päris" hobune üle vaadatud. Lapsed seekord kaasa ei saanud, nende kord ka 10 aasta pärast :)
Post a Comment