Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.
Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.
Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.
Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment