Kõik uus on septembrikuus

Uku on nüüd päris koolilaps. Selles mõttes, et õpib ka midagi peale koerusetegemise. Tähti ja rehkendust. Toosis on juba õige mitu tähte. Ainsana teeb peavalu i-täht. Mingil kummalisel moel saab i-st e - Rik - ik - ... E :) Steineril oli igastahes õigus, kui ta pani lapsed kõigepealt kirjutama ja seejärel alles lugema. Rehkenduse poole pealt võiks Uku kohe kolmandasse klassi astuda. Tegemist ei ole siiski geeniusega, vaid, khm, vanemate arendustegevusega.

Kui Uku aasta tagasi nõudis temaga male mängimist, siis ei arvanud lapsevanemad teps mitte, et septembris 2010 läheb ta malekooli. Üle aasta oli aega huvil lahtuda, papsi-empsi poolne initsiatiiv puudus täiesti. Aga saatuse eest ei põgene. Sai pakutud nii jalg- kui korvpalli, mis lükati viisakalt tagasi. Nüüd saab iga pühapäev Genti külastatud. Kui juba maletada, siis klubis, kuhu kuulub Belgia ainumas suurmeister :)

Fay kohta see aasta enam ei öelda neutraalne. Peale esimese nädala ma-tahan-tagasi-nijntje-klassi näitab ta nüüd koolis ka välja oma huvi etlemise, laulmise ja joonistamise vastu. Kandvate pauside pidamine hästi välja ei tule. Ning lärmi tegemise kohta viimast väita ei saa. Lootusetu aktivist. Drama Queen. See aasta on ta õps ka sarnasest puust e kooli väravas on mulle peale musi juba rahumeeli tatatud, et ma võin minna. Fay suust kõlas see küll rohkem polkovniku moodi "Laiali minna!". Kõige raskemini läheb Stannul, kel uus lapsehoidja. Siiski on temagi avastanud, et uuel tädil on igati toredad kapid. Stannu on meil tunnustatud kapipede - kui saab, siis näeb ainult tagumikku kapi ukse vahelt. Pottide pannidega pole hullu, aga jahukoti jaole saades kipub seda segadust natuke palju tekkima.

Lisaks on Uku hakanud peale vanaema külaskäiku oluliselt rohkem eesti keelt tönkama. Vanaemad mõjuvad lastelastele hästi. Teisalt Fay ei jaga veel kahest keelest eriti midagi. Lõunalauas vesteldes ütleb ta peale seletamist lihtsalt juustkaas. Stannu lemmiksõna "kaka" on õnneks internatsionaalne.

PPP e piiskoppidest, preestritest ja pedofiilidest

"Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men." (1887, Lord Acton kirjas piiskop Mandell Creightonile)

Juba kuid ei ole olnud eetris uudistesaadet, mis ei puudutaks pedofiiliaskandaali Belgia katoliiklikus kirikus. Ning eilses õhtusöögilauas võtsin ma just eelneva motoga jutuajamise kokku. Täna hommikul tabas mind paras jahmatus, kui ütlemise autorit netis kindlaks tehes selgus, et tsitaat pärineb kirjast piiskopile!

Võimu omavad inimesed ei käi sellega iga kord tasakaalukalt ning hoolivalt ringi. Pedofiilia on kole, ühiskondlikult mitteaktsepteeritav ja õigustatult kriminaalselt karistatav. Laste seksuaalse kuritarvitamise korral on kuritarvitaja sageli omast perest. Koletu, aga sugulasi peab kahtlustama.

Samas viimaste kuude sadadesse ulatuvate kaebuste tulv toob ka kehva maitse suhu. Kusjuures valdavalt on tegu juriidiliselt aegunud juhtumitega. Ma saan aru ohvrite soovimatusest "kapist välja tulla", aga õigeaegne kellalöömine oleks ehk ohvrite arvu vähendanud. Igasugused viited laste teadmatusele nii kauges minevikus, teistele aegadele ning seksist mitterääkimisele kõlavad jaburalt - kakskümmend aastat tagasi (nii kaugest ajast enamus "keisse" pärineb) oli tegemist aastaga 1990. Madonna album Like A Virgin nägi ilmavalgust 1984, 9 1/2 nädalat esilinastus aastal 1986 :). Vagadus on voorus, aga puritaanlus näib kohatu.

Teisest külest tekkis mul mõte, et paljud ametid tõmbavad ligi teatud omadustega inimesi. Raamatupidajad on kuivikud, politseinikud vägivaldsusele kalduvad või vähemalt füüsilist kontakti mittepelgavad jne. Muidugi ei maksa sellist stereotüpiseerimist absoluutselt võtta. Aga katoliku preestri amet kipub keskmiselt rohkem pedofiile kokku meelitama. Vahel astuvad inimesed vabatahtlikult tsölibaati mitte joogi eesmärgiga oma (seksuaal)energiat nirvaanasse jõudmiseks kasutada, vaid hoopis oma hinge räpase tahu varjamiseks.

Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...