Tuntud lasteraamatu algust väänates võiks niimoodi kokku võtta eilse päeva. Kuna ma ei suuda meenutada (varajane skleroos?) suuremat oma eelmist rasedust, siis seekord panen parem juhtumised ja mõtted kirja.
Esimene eco on alati emotsionaalne - kuna ma juba teist korda, ja seekord täitsa teadlikult, ei jõua arstile väga varakult, siis esimesel kohtumisel näeb väike inimesehakatis täitsa inimese moodi välja juba. Miniatuurse inimese moodi :) 42.7 mm peast pepuni. Aga kõik on olemas - käed, jalad, isegi nina. Põnn läheb küll papsisse, sest minu väike nina ei paistaks pealt 11. nädalat välja.
Ootuspäraselt ei saa arstil käia ilma hirmude sektsiooniga tutvumata. Jälle pole ma miski X batsilli-viiruse suhtes immuunne. Mu kaasa tundis ennast muidugi puudutatuna ning nägi öö läbi pimedaid-kurte lapsi unes. Mul on, ausalt, kama :) Neid õudusi, mille suhtes ma immuunne ei ole, on miljoneid. Aga meditsiiniliste mis-kõik-juhtuda-võib-stsenaariumite suhtes hakkan ma immuunseks muutuma. Ma tunnen ennast priimalt, ilma igasuguse "ekotamise" ja aadrilaskmiseta tean, et kõik on korras. Aga eks ma võtan oma vastupanuvõime tugevdamise gripihooaja hakul päevakorda. Mungoad ja alfalfa idanevad.
Tegelikult oli tohtrilkäigul ka positiivne külg. Nimelt ei saanud arst atakki mu kodusünnitamise plaanist kuuldes: "See pole ju probleem, aga te peate litsensiga ämmaemanda otsima." Ehheee, järgmine visiit tuleb siis free-lancer ämmaka juurde.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment