Eestlane Ida-Euroopast

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.

Restart

Juhtus see, mida karta oligi. Ühelt poolt sotsid ja teiselt poolt natsionalistid. Üks riik, kaks planeeti. Erilist rahuolu ja helgemat tulevikku see tulemus ei tõota.

Esiteks nii populistlikku programmi nagu sotsidel selles kampaanias pole ma tradistioonilistel parteidel ammu näinud. Elio räägib 7 miljaridst täiendavatest investeeringutest-kulutustest - see on see teine planeet, kus pole Kreekat, Hispaaniat ega riigivõlgu, mis moodustavad sisemajanduse koguproduktist 100%. Hollandikeelsed sotsid räägivad pensioni alammäära tõstmisest, aktiivsest tööturupoliitikast, investeerimisest haridusse ja alternatiivenergiasse. Lisaks peab Belgia 22,5 miljardit säästma aastaks 2015. Põhimõtteliselt noogutan ma varmalt kaasa, aga nüüd küsimus esimese kursuse majandustudengite kursusetööde kaitsmiselt - kust tuleb raha? Lugesin mina nende programmi eest ja tagant, terrassil õlleklaasi taga ja vannis, aga vastust ei leidnud. Ainsa võimaliku rahaallikana räägiti (kõige rikkamate) vara maksustamisest. Tegelikkuses on seda vara maksustamist juba kenasti - registreerimismaksud, kinnisvara maks, pärandimaksud. Mul on surnud ämm ja ma võin kinnitada, et pärandimaks on isegi täiesti keskmise inimese vara puhul märkimisväärne. Ehk kui kogu finantseerimine tuleb rikkaimate vara maksustamisest, siis võiks seda tegevust õige nimega nimetada - sellises mahus "maksu" kogumine on natsionaliseerimine.

Teiseks NVA-d eelistan ma natsionalistideks tembeldada, mitte separatistideks nagu välispress. Ma olen Belgia patrioot, aga "lahutamine" ei maitse nii kehvalt, kui näha valimiste afterparty'l parteijupstükke Vlaamse Leeuwd laulmas. See pilt tekitab vähemalt hetkelise paralleeli pildikestega 1932. aasta dokumentaalidest. Natsionalismusest puutumata programmiosa, so siis valdavalt majanduspoliitika, on täitsa söödav. Reaalsust arvestav ning, khmm, jätkusuutlik. Ma tegelikult olen isegi mõningase separatismiga, näiteks tööturu poliitika osas, igati nõus. Ja Elio Di Rupo, kes tõenäoliselt saab informatööri volitused, peab paratamatult arvestama riigistruktuuride reformimise vajadusega.

Kokkuvõtvalt - valitud ühe pühapäevaga, valitsuse moodustamisega läheb veel aega. Alati jääb võimalus kutsuda Leterme üleminekuvalitsust juhtima.

Grillihooaja soovitus

Sööge rohekem köögivilju! Originaalne ei ole mitte soovitus vaid põhjendus. Nimelt on geniaalsed toidukeemiatöösturid leiutanud lihaliimi. Euroopa Parlament küll thrombini turule veel ei lubanud. Aga sellega kipub olema nagu püssiga seinal eisemeses vaatuses - viimases siiski pauk käib. Nii võib tulevikus poest kaasa haarata tee-ise-biifstükk paketi, lastele oma pakk miki hiire kuju kokkukleepimiseks. Legoliha. Järjest raskemaks läheb järgida printsiipi, et toiduga ei mängita.

Raamatute Belgia

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.