Algusest alustades võtsime me Niciga veel vana aasta raames suure suurpuhastuse kodus ette. Põhjuseks fakt, et me ei tahtnud enam koju ära mahtuda ning enne loodetavat kolimist on mõtekas ebavajalikust kolist, nagu Red Bull aastast 2002, lahti saada.
Ühes kapis oli meil hunnik arstirohte, kust polnud vähemalt mina viimase viie aasta jooksul midagi ära visanud. Enesevabanduseks pean nentima, et tegelikult on mul üldse olnud nimetatud riiuliga viimastel aastatel väga leige suhe. Aga peale kuupäevadega tutvumist jäi kappi hulk ruumi ning paratsetamool, magneesium, kinnisti, Wala ninatilgad, toniseeriv- ja spasmiheel (pluss Nici rohud).
Kogu minemavisatud hunnik tuletas mulle meelde Belgia arstide rohuväljakirjutamise armastuse. Nimelt meeldib Belgia arstidele alati retsept sulle kaasa kirjutada. Oma perearsti puhul kahtlustan ma lausa väikest maaniat. Kuna ma olen meie tutvuse jooksul olnud pikka aega, kas rase või rinnaga toitev ema, siis võttis ta kätte ja uuris hulgi alternatiivseid ravimeid. Müts maha muidugi selle ponnistuse ees, kuigi ma ka neist paljusid ei ole tarvitanud. Viirushaigust ravib kõige paremini voodi ja pärnaõietee, täiesti retseptivaba kaup.
Teisalt oli see rohuhunnik ka masendust tekitav. Ikka paras ports raha farmaatsiatööstuse veskile. Nüüdseks ma alati rõhutatult toonitan, et tegelikult on mul üksnes tööle arstitõendit vaja. Aga retsepte saan ma ikka. Samas apteeki ma kohe ei jookse, ma viskasin minema ma ka hea portsu viimase paari aasta jooksul väljakirjutatud, aga kasutamata retsepte. Võib öelda, et ma olen oma õpiraha ära maksnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment