Kui ma kunagi esimest korda Brüsselisse sattusin, siis õlle kõrval teiseks gastronoomiliseks elamuseks olid mulle vahvlid. Paksud ja magusad suhkru e Liege vahvlid. Suureks üllatuseks vedas skriinimise lõunapausi ajal kiiruga haaratud kahe vahvliga välja õhtuni.
Natukese aja pärast kolisin ma vahvlite keskele elama. Iga kord kui me poes nädala toiduvaru kokku kuhjasime või niisama linnas lonkisime, ei suutnud ma ühele vahvlile ei öelda. Nic vahel suutis. Minu suuresilmsele küsimisele, kas ta vahvleid ei söögi, vastas ta kõiki Kristuse kannatusi peegeldava ilmega, et sööb küll, ta on ju belglane.
Siis sain ma jõulukingiks tõelise vahvlimasina, the real thing nagu Mimi ütles. Kena, roostevabast terasest, vahetatavate raudade ja retseptiraamatuga. Retseptiraamatuga tutvudes sain ma aru, miks kaks suhkruvahvlit lõunasöögi välja annavad :) Seetõttu saab meil nüüd rohkem Brüsseli ja õllevahvleid.
Kõik see tuli mulle jälle meelde, kui täna üle hulga aja jälle ühe suhkruvahvli võtsin :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Meil ka siin myyakse Belgia vahvleid.. a minu jaoks on nad liiga magusad. See kallatakse siin veel millegagi üle.. siirup vist.. kui ma nyyd õigesti mäletan.
Post a Comment