Mul oli kapil kolm hunnikut sisustusraamatuid ja ajakirju. Lappasime neid värvilahenduste otsimisel, mina uurisin erilise hoolega kardinaid elutubades. Aknaruutmeetreid palju ning vähemalt päikesevarju vaja.
Peale paaripäevast uurimustööd olen ma jõudnud järeldusele, et inimesed, kes lasevad oma disainitud kodusid pildistada, kas
a) ei armasta hommikuti paljalt kööginurka tassikese kohvi järgi lipata; või
b) kannavad ontlikku kurguaugust varbaotsteni ulatuvat öösärki.
Kolmanda võimalusena oli kaalumisel ka kalduvus ekshibitsionismile, aga magamistubades kardinad-rulood rippusid. See eest elutubades nägin ma kolme kuhja peale rohkem vendade Eameside toole kui kardinaid! Vaatamata kõrgemat sorti seljatoele ei ole see tool siiski suurem asi päiksevari. Ehk probleem on endiselt õhus :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
variant C on ka - mitte keegi ei näe su elutoa aknast sisse :)
meil on näitesk peaaegu selline variant... peaaegu siis selles mõttes, et naabrimees peaks ekstra selle jaoks taha aeda kõndima ja meie akna alla vahtima tulema :)
aga ükskord kui ma sisustuskursustel käisin, siis seal räägiti, et inimesi võib jagada ka niimoodi kaheks, kellel peavad olema kardinad ees ja uksed kinni ja nendel kellel ei pea :)
näiteks mul ämma majas, kuhu mitte kunagi mitte keegi sisse ei vaata on alati kardinad ees :)
Ehhee, no ma olen segaliigi esindaja. Kui ikka hommikuti pime on ja köögis peab kohvimassinaga opereerimiseks tule põlema panema, siis kardinad võiks olla. Päikeselisel suveõhtul tõmbaks ka poolele aknale kardina ette, et saaks rahumeeli kaasale otsa vaadata :)
Muuseas ajakirjades oli vähe variant Cd, naabrid paistsid katmata akendest ilusti ära. Rääkimata Belgiast-Hollandist, kus peab ikka karu p..s elama, et sellist luksust omada.
Mul pole köögis kardinaidki, aga lippan ikka alasti...
Post a Comment