Pudrust roheliseks

Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.

Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.

E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.

Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)

Uuel aastal uus keel

Investeeringud fikseeritud sektorisse. Peale mõningat jõllitamist tulin ma ideele panna see termin sõna-sõnalt inglise keelde. Aru sain :) Ainult milleks siis seda kõike eesti keeles lugeda, parem juba kohe inglises.

Piparkoogid

Mida teeb inimene selle asemel, et tööturu paindlikkusest kirjutada? Loeb piparkoogi retsepte, loomulikult. Mida siis veel?

Pimedal ajal tunnen ma alati keskmisest suuremat hingesugulust Põhjamaiste kangelastega. Küsimus on selles, kas segada tainas kokku või mitte. Probleemiks on seekord just normaalsus - kas on normaalne tainas kokku segada ja siis see ära süüa. Või peaks vähemalt hariduslikel eesmärkidel ka mõned koogid küpsetama, sest ma kardan, et keegi, eesotsas mu endaga, kuumtöödeldud tainast ei söö. Igastahes on selge, miks ma normaalsust ei armasta.

Kakskeelsus praktikas

Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)

Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.

Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.

Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D

Ja presidendiks ta sai!

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Hambahari

Me ehitasime maja arvestusega igale lapsele oma tuba. Praeguse seisuga võiksin ma rahumeeli bed&breackfasti avada. Nimelt Uku ja Fay kolisid ühte tuppa magama. Idee sai see korraldus unejutu lugemise produktiivsuse tõstmise programmst, kole aegavõttev oli lugeda-laulda kõigepealt pool tundi ühes kambris ja siis pool tundi teises. Lisaks oli õrnuke lootus ehk hakkab Fay paremini magama. Ülla-ülla, Fay magab paremini. Ning kumbki naudivad koosmagamist, vähemalt ei ole õhtuti me veel pidanud tülisid lahendama, toast kostub vahel ainult juttu ja kihistamist.

Fay, see ainumas unetute klubi liige me majas, oli seekord nädalavahetusest korralikult ära väsitanud ning magas pool kaheksa veel õiglase und. Igastahes astus Uku toast välja.
- Hommikut!! Magasid hästi?
- Eiii... Fay norskab nagu hambahari. (Natuke mõtlikku sügamist.) Nagu hambahari, mida lülitatakse pidevalt sisse ja välja.

Täiseestlane

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)

Emmental, Finland

Soomemaa on ikka tuntud rohkem saunamaana. Vähemalt Belgias saan ma hiilata oma saunakatelde nimedest arusaamisega, kivi on kivi on steen. Aga poenimekirja veebis kokku pannes jäi mul silma Soome juust. Soome juust Emmentalist. Ma teadsin siiani, et shveitslastel on Emme jõgi, mille orust tuleb emmentaler. Ma olen Shveitsis juustumuuseumis täitsa käinud.

Mis salata, on söödud ka Taanis tehtud camamberti. Ei Taani toodang ega soomlaste Emme kallastel valminud juust ole oma klassi esinduslikumad eksemplarid. Kartuligratini jaoks sobib "soomlane" igati, korraliku juustufondüü jaoks tasuks siiski originaali kasutada. Geograafia tuleb juustuletis edaspidi ära unustada.

Rahvuslik saatus - vahvlid

Üks peamisi otsinguid, millega siia blogisse jõutakse, on "Belgia vahvlid". Seega vastu tulles üldsuse soovile - tadadaaa! vahvlid. Belgia vahvlid on umbes sama konkreetne termin kui Eesti rahvariided. Neid on igasuguseid, petiga, pärmiga, õllega... Tavaliselt mõeldakse Belgia vahvlite all kas õhulisi Brüsseli vahvleid või pakse magusaidLiege vahvleid. Enamus pakse vahvleid on parimad soojast peast, jahtudes kaotavad nad oma krõbeduse ja maitses.

Meie tegime see kord külapalagani lõpetuseks brunshiks vahvleid vanaema stiilis:
5 dl piima
300 g jahu
100 g võid
75 g suhkrut
2 muna
10 g küpsetuspulbrit
1 kotike vanillsuhkrut
Sulatatud või ja munad segada kuivainetega, lisada tasapisis piim. Segada ühtlaseks suhteliselt vedelaks taignaks. Vahvlirauad (4x7) ajada kuumaks ja küpsetada vahvlid. Portsust saab u 12-14 vahvlit, kui ma lugemisega väga sassi ei läinud :) Serveerida vahukoore, pruuni suhkru ja maasikatega.

W nagu Wiktor

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Mängud

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)

Tere hommikust, põllumehed!

Muru on meil nüüd lõpuks olemas. Mai algusest sai sujuvalt augusti algus. See on tegelikult esimene kord, kui asjad ei edene nii nagu plaanitud. Ma sajatasin aiamehe aadressil piisavalt, sest kolme mürsiku haldamine aiatutes tingimustes on nuhtlus. Lõpuks polnud enam isegi naljakas vedada iga õhtu kihla, kas järgmine päev Koen tuleb või mitte.

Loomulikult saabus koos mättaga suve pikim kuivaperiood e nädala aega ei tulnud tilkagi ja pügalad küündisid kohati üle kolmekümne. Hommikune kastmine oli minu õlul ja nii ma siis koidu-aal ennast pidzaamas kastma vedasin vaikselt kut! pomisedes. Aga kasvama läiks kõik see muru.

Teine selle suve sport on meil nö eelista kohalikku. Vanaisa irvitas, et piim tuleb naabrimehelt ja lihaollus naaberkülast talupoest. Me oleme kolkapatrioodid :) Tegelikult unustas vanaisa ära, et naaberkülades on meil veel õuna-pirnikasvatus ning moltexitehas. Seetõttu astusin ma laupäeval lihapoest võduka naeratusega välja, kuna ma leidsin sealt juustu-piimatalu reklaami. Ainult mõnd vabrikupoega väiketootjat õllesektoris pole me veel leidnud.

Koolipidu jaanisel aal

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Valitud!

Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.

Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.

Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.

Euroopa Liidu õigusest

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Uus beebi

Kokkuvõte esimesest kolmest nädalast - väike Stan on ainus normaalne laps me peres. Magab, pissib ja kakab nagu beebile kohane. Väärib rahulikkusega igati oma Ghandi-eeskuju. Viimase punkti osas reserveerin ma küll õiguse teha edaspidi korrektuure.

Suur vend see-eest määrib spekuloosipastat pähe. Ei ole suurem asi juuksemask, liiga rasvane ja raske välja pesta. Suur õde teatab veel kell 11 õhtul, et tema tantsib vähe. Paneb va mängusüntesaatori mängima ja tantsibki, ise on kella kuuest hommikul üleval... Tegelikult on kolmeaastase ohjamine beebi kõrvalt palju lihtsam kui kaheaastase. Ehk väikese vahega lapsed on pigem nuhtlus ;)

Sündinud 4. mail

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.

Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.