Üldiselt olen ma alati seda meelt olnud, et mitte ainult teoreetilised teadmised vaid ka praktilised kogemused omavad märkimisväärset väärtust. Majandusteadlasele tuleb lisaks Lange-von Miesese debatile kasuks isiklik käsumajanduse kogemus, institutsionalist võik omada praktilist kogemust institutsioonide ülesehitamisest jne.
Käsumajanduse, siirdemajanduse, kauboikapitalismi, küpse kapitalismi ja kommunistlike printsiipide kõrval tekkis linnuke täna kasti üldstreik. Ausalt, ma arvasin tänaseni, et selline nähtus esineb 21. sajandil veel üksnes majandusajaloo õpikutes. Aga võta näpust, hommikul Ukuga kooli poole asutades polnud sugugi kindel, et me kümne minuti pärast tagasi pole. Tema kool siiski töötas. Mina oma koolini ei suuda ennast vedada, sest ühistransport ei tööta.
Kuigi ma saan aru rasketest aegadest, siis ametiühingute tänasest ettevõtmisest ma aru ei saa. Majandus on tsükliline ja äritsüklitest on teooriaid hulgim, aga võidelda tsüklilise majandusega üldstreigi vormis... Vaatamata oma sotsiaaldemokraatlikule hingele, kõlab see pehmelt öeldes jaburalt. Sealhulgas majanduskriiside seletamisel on majandusteadus üldse kehvake - iga uue kriisilainega tekib uue põlvkonna kriisiteooria. Kolm põlvkonda on juba olnud, on aeg neljanda tekkimiseks. Aga vaevalt, et nõuannetes poliitika kujundamiseks üldstreiki soovitatakse.
Lõpuks neid majanduslikke nähtusi, mida veel üle-läbi elada, palju jäänud ei ole. Kommuun näiteks. Ma juhtun ühte Šveitsis teadma. Ehk kui kriis päris ekstreemseks kisub, pakin pere sisse ja lähen mägedesse kommunistlikus vormis mahepõllumajandusega tegelema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment