Öko või öku

Tänaseid lehti lugedes tuli mulle jälle meelde sõnakäänd ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Mina ikka üks õige ökuinimene ei ole, mul selliseid sõpru pole.

Ma tunnen siiski päris palju inimesi, kes oma toidulaua transpordikilomeetrite peale mõtlevad ja Uus-Meremaa maheõuna asemel tõesti pigem naabrinaise kaalikat ostavad. Ausalt, ma söön ökobanaane vahel küll. Tulevad teised nagu Chiquitadki Columbiast ainult banaanitalunikud on veel õiglast tasu saanud, loodetavalt ühe ja sama laevaga.

Enamus mu tuttavatest on kokku puutunud ka õigete valikute tegemise raskusega. Hübriidautode valmistamiseks kulub rohkem ressursse, viimaste Hollandi uuringute andmetel tekitavad tuulegeneraatorid müra, mis peletab hülgeid, ökupesupulbrite tseoliit teeb riidekiud hapramaks jne. Ning jalgratas on juba ammuilma avastatud - ainus läbini "keskkonnakindel" reegel on võimalikult vähe tarbida. Sad but true.

Olemise talumatu roppus

Ma olen üldiselt suhteliselt kaubamärgitundetu tüüp. Mis seletab ka asjaolu, miks ma pole poole aasta jooksul märganud me kraanikausi marki-märki. Täna hommikul siis nägin - kraani juures ilutseb DURAVIT. U hääldub nii hollandi kui prantsuse keeles ü-na, kuigi ma pole sugugi kindel, kas tegemist tootja peakorterimaa keelega. Kraanikauss Türa&Vitt. Ehh, proovi veel ontlik olla, kui rõvedused uksest-aknast sisse pressivad.

Tegelikult täitsa talutav roppus e kraanikausid jäävad paika, aga kirjanduslik efekt maksab ka midagi.

Mudakross

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.

Pariis!

Pariis polnud oma sharmi kaotanud. Ning Pariisil oli see kord mu jaoks ka uusi tahke.

Igal linnal on oma eripärad. Genflased armastavad näiteks vilistada ja see on väga nakkav. Nii, et kunagi tagasi kodusesse Eestisse saabudes tekkis ikka momente, kus imestunud pilkude peale tuli vakselt pobiseda: "Oi, kas ma vilistasin? Vabandust, ma enam nii ei tee."

Pariislastel on kombeks püstijalu magada. Vähemalt hommikusel tipptunnil metrooga sõtes. Ma polnud seda kunagi tähendanud, ma elasin lihtsalt töökohale lähedal ja vantsisin hommikuti jala. Õhtusel, isegi hilisõhtusel ajal on magavaid inimesi metroos märksa vähem. Ja mitte ainult de Clichy ümbruses.

Vaatamata magavatele inimestele on metroo ikka endiselt Pariisi tõmblev soolikas, kus leidub igasugu karvaseid-sulelisi. La Défence'is pilvelõhkujasse suunduv ontlikus ülikonnas Dominique, kes kannab jämedat käeketti kirjaga "Dominique", helesiniste silmadega neegritar, kelle puhul pole päris ilmne, kas ta läheb tööle või tuleb töölt...

Pariis on ilus.

Flaam, kes hollandi keelest aru ei saa

On üldtuntud tõde, et hollandlased ei saa iga kord flaamide keelest aru. Nii nad ise vähemalt väidavad. Mõnel juhul olen ma valmis seda uskuma, näiteks Nici kolleegil võttis pool aastat aega, et tema ja flaamist töökaaslase õlleklaasitagusest jutuvadast aru saada.

Flaam omakorda saab aru nii kaasmaalasest, hollandlasest kui veel poolest Euroopast :) Väikerahva asi, kuigi tegelikkuses ei saa flaam iga kord flaamist aru, aga sellest vaikitakse. Mõnel flaamil on siiski hollandlase hing, Ukul näituseks.

Madalmaade natsionalistide rõõmuks on paljud multikad, näituseks Madagascar, nii hollandi kui "flaami" keeles. Väike poluvernikust natsionalist tegi eile tõsist kära, kui ma talle multika hollandi keeles käima panin.
"Eeeemps, see on vales keeeles!"
"Mäsa? Ei ole ju! Tahad inglise keeles?"
"Eeei, see on vales keeles!"
Lõpuks jõudsid blondid juhtmed siiski põhjuseni.