Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.
Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.
Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.
No comments:
Post a Comment