Pariis!

Pariis polnud oma sharmi kaotanud. Ning Pariisil oli see kord mu jaoks ka uusi tahke.

Igal linnal on oma eripärad. Genflased armastavad näiteks vilistada ja see on väga nakkav. Nii, et kunagi tagasi kodusesse Eestisse saabudes tekkis ikka momente, kus imestunud pilkude peale tuli vakselt pobiseda: "Oi, kas ma vilistasin? Vabandust, ma enam nii ei tee."

Pariislastel on kombeks püstijalu magada. Vähemalt hommikusel tipptunnil metrooga sõtes. Ma polnud seda kunagi tähendanud, ma elasin lihtsalt töökohale lähedal ja vantsisin hommikuti jala. Õhtusel, isegi hilisõhtusel ajal on magavaid inimesi metroos märksa vähem. Ja mitte ainult de Clichy ümbruses.

Vaatamata magavatele inimestele on metroo ikka endiselt Pariisi tõmblev soolikas, kus leidub igasugu karvaseid-sulelisi. La Défence'is pilvelõhkujasse suunduv ontlikus ülikonnas Dominique, kes kannab jämedat käeketti kirjaga "Dominique", helesiniste silmadega neegritar, kelle puhul pole päris ilmne, kas ta läheb tööle või tuleb töölt...

Pariis on ilus.