Piparkoogid

Mida teeb inimene selle asemel, et tööturu paindlikkusest kirjutada? Loeb piparkoogi retsepte, loomulikult. Mida siis veel?

Pimedal ajal tunnen ma alati keskmisest suuremat hingesugulust Põhjamaiste kangelastega. Küsimus on selles, kas segada tainas kokku või mitte. Probleemiks on seekord just normaalsus - kas on normaalne tainas kokku segada ja siis see ära süüa. Või peaks vähemalt hariduslikel eesmärkidel ka mõned koogid küpsetama, sest ma kardan, et keegi, eesotsas mu endaga, kuumtöödeldud tainast ei söö. Igastahes on selge, miks ma normaalsust ei armasta.

Kakskeelsus praktikas

Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)

Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.

Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.

Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D

Ja presidendiks ta sai!

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Hambahari

Me ehitasime maja arvestusega igale lapsele oma tuba. Praeguse seisuga võiksin ma rahumeeli bed&breackfasti avada. Nimelt Uku ja Fay kolisid ühte tuppa magama. Idee sai see korraldus unejutu lugemise produktiivsuse tõstmise programmst, kole aegavõttev oli lugeda-laulda kõigepealt pool tundi ühes kambris ja siis pool tundi teises. Lisaks oli õrnuke lootus ehk hakkab Fay paremini magama. Ülla-ülla, Fay magab paremini. Ning kumbki naudivad koosmagamist, vähemalt ei ole õhtuti me veel pidanud tülisid lahendama, toast kostub vahel ainult juttu ja kihistamist.

Fay, see ainumas unetute klubi liige me majas, oli seekord nädalavahetusest korralikult ära väsitanud ning magas pool kaheksa veel õiglase und. Igastahes astus Uku toast välja.
- Hommikut!! Magasid hästi?
- Eiii... Fay norskab nagu hambahari. (Natuke mõtlikku sügamist.) Nagu hambahari, mida lülitatakse pidevalt sisse ja välja.

Täiseestlane

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)

Emmental, Finland

Soomemaa on ikka tuntud rohkem saunamaana. Vähemalt Belgias saan ma hiilata oma saunakatelde nimedest arusaamisega, kivi on kivi on steen. Aga poenimekirja veebis kokku pannes jäi mul silma Soome juust. Soome juust Emmentalist. Ma teadsin siiani, et shveitslastel on Emme jõgi, mille orust tuleb emmentaler. Ma olen Shveitsis juustumuuseumis täitsa käinud.

Mis salata, on söödud ka Taanis tehtud camamberti. Ei Taani toodang ega soomlaste Emme kallastel valminud juust ole oma klassi esinduslikumad eksemplarid. Kartuligratini jaoks sobib "soomlane" igati, korraliku juustufondüü jaoks tasuks siiski originaali kasutada. Geograafia tuleb juustuletis edaspidi ära unustada.

Rahvuslik saatus - vahvlid

Üks peamisi otsinguid, millega siia blogisse jõutakse, on "Belgia vahvlid". Seega vastu tulles üldsuse soovile - tadadaaa! vahvlid. Belgia vahvlid on umbes sama konkreetne termin kui Eesti rahvariided. Neid on igasuguseid, petiga, pärmiga, õllega... Tavaliselt mõeldakse Belgia vahvlite all kas õhulisi Brüsseli vahvleid või pakse magusaidLiege vahvleid. Enamus pakse vahvleid on parimad soojast peast, jahtudes kaotavad nad oma krõbeduse ja maitses.

Meie tegime see kord külapalagani lõpetuseks brunshiks vahvleid vanaema stiilis:
5 dl piima
300 g jahu
100 g võid
75 g suhkrut
2 muna
10 g küpsetuspulbrit
1 kotike vanillsuhkrut
Sulatatud või ja munad segada kuivainetega, lisada tasapisis piim. Segada ühtlaseks suhteliselt vedelaks taignaks. Vahvlirauad (4x7) ajada kuumaks ja küpsetada vahvlid. Portsust saab u 12-14 vahvlit, kui ma lugemisega väga sassi ei läinud :) Serveerida vahukoore, pruuni suhkru ja maasikatega.

W nagu Wiktor

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Mängud

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)

Tere hommikust, põllumehed!

Muru on meil nüüd lõpuks olemas. Mai algusest sai sujuvalt augusti algus. See on tegelikult esimene kord, kui asjad ei edene nii nagu plaanitud. Ma sajatasin aiamehe aadressil piisavalt, sest kolme mürsiku haldamine aiatutes tingimustes on nuhtlus. Lõpuks polnud enam isegi naljakas vedada iga õhtu kihla, kas järgmine päev Koen tuleb või mitte.

Loomulikult saabus koos mättaga suve pikim kuivaperiood e nädala aega ei tulnud tilkagi ja pügalad küündisid kohati üle kolmekümne. Hommikune kastmine oli minu õlul ja nii ma siis koidu-aal ennast pidzaamas kastma vedasin vaikselt kut! pomisedes. Aga kasvama läiks kõik see muru.

Teine selle suve sport on meil nö eelista kohalikku. Vanaisa irvitas, et piim tuleb naabrimehelt ja lihaollus naaberkülast talupoest. Me oleme kolkapatrioodid :) Tegelikult unustas vanaisa ära, et naaberkülades on meil veel õuna-pirnikasvatus ning moltexitehas. Seetõttu astusin ma laupäeval lihapoest võduka naeratusega välja, kuna ma leidsin sealt juustu-piimatalu reklaami. Ainult mõnd vabrikupoega väiketootjat õllesektoris pole me veel leidnud.

Koolipidu jaanisel aal

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Valitud!

Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.

Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.

Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.

Euroopa Liidu õigusest

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Uus beebi

Kokkuvõte esimesest kolmest nädalast - väike Stan on ainus normaalne laps me peres. Magab, pissib ja kakab nagu beebile kohane. Väärib rahulikkusega igati oma Ghandi-eeskuju. Viimase punkti osas reserveerin ma küll õiguse teha edaspidi korrektuure.

Suur vend see-eest määrib spekuloosipastat pähe. Ei ole suurem asi juuksemask, liiga rasvane ja raske välja pesta. Suur õde teatab veel kell 11 õhtul, et tema tantsib vähe. Paneb va mängusüntesaatori mängima ja tantsibki, ise on kella kuuest hommikul üleval... Tegelikult on kolmeaastase ohjamine beebi kõrvalt palju lihtsam kui kaheaastase. Ehk väikese vahega lapsed on pigem nuhtlus ;)

Sündinud 4. mail

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.

Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Eesti depressiivsed usupühad

Nädsa, lõpuks keegi võtab ka imestada. Nic üllatus juba aastaid tagasi, et pühitsetakse inimese surma. Tema katoliiklik hing alustab aastat ikka valgemast poolest.

Ma olen alati naernud, et suitsiidne soomeugrilane ei saa ju ometi midagi nii helget nagu Kristuse ülestõusmine tähistada. Ei sobi rahvuslikku depressiivuse valemisse. Tuleb leinata ja tööd rügada, mitte puhata ja mängida. Kuigi vaadates missat saaks Benedictuse aadressil sapikarika raskusteta täis.

Eestlane. Siuke vä?

Muuseas, tõsiasi, et mul ID kaart (peaaegu) alati taskus on pigem mu nahas elava belglase tunnus.

Selgest taevast võib pussnuge tulla

Ausalt. Vahel ei saa kohe jupp aega aru kuhu äike lõi, saad ainult aru, et midagi oli väga ootuspäratut. Nagu eile kultuuriuudistes. Ja siis tulevad veel spordiuudised otsa, kus ennast kogunud Nic vähemalt jõuab pista, et Eesti külateed ongi sellised. No päris sellised ei ole.

Elu õppetunnid

1. Kui emasüda ütleb, et nüüd tuleb kõvemat häält teha, siis tuleb seda kuulda võtta. P..sse mahedad kasvatusmeetodid.

2. Saatuse irooniana satud sa haiglasse just siis, kui viimases EOSe nubmris ilmub nupuke haiglainfektsioonidest. Belgias sureb igal aastal üle 17 tuhande haiglas infektsiooni saanud inimese, sh hinnanguliselt 2600 sureb puhtalt infektsiooni tõttu. Meeltesse tulvab imeline turvatunne... Tegelikult tasub sealt rahustuseks hoopis kliimasoojenemise juttu lugeda :)

Imelikud brüssellased

Brüssel mõjub ajudele. Ausalt. Esiteks saadab Eesti diplomaatilise korpuse esindaja "kohalike" listi teate, mis toob meelde mulle kunagise "Haiguste ravi...". Mäletab veel keegi NL lõpupäevade-EV alguspäevade ullikest, kes graffitit kribas igale poole näiteks Kiek in de Köki veerule? Katrin Saksa reportaaz otse Brüsselist on vähemalt Päevalehes saanud suht sama vormi. Ladusalt loetav, aga iva leidmisega jääb hätta. Millal ennem on ökonomistid ja poliitikud ühel meelel olnud?

Lisaks lööb kodust kaugel välja suuremat sorti patriotism. Ekspressi veergudel tunnistas keegi, et karaskit teeb Eestist toodud rukkijahust :) Mu leivatööstus kuivaks siis küll päris kokku, kui ainult sünnimaist tootjat toetaksin. Veel otsis ta kaks aastat Brüsselist hapukoort. Naljatilk. Jah, koor on prantsuses crème. Neid "kreeme" pole supermarketite riiulis nii palju midagi, et läbiproovimine kaks aastat aega võtaks. Leidub kohalikku hapukoort küll, maitselt mahedam ja rasvasisalduselt rikkalikum, aga päris lähedane sellele tõelisele hapukoorele. Aga inimene, kes ei tea hapukoore vene köögi päritolu, ei peakski hapukoort sööma :P

Polüglott

Õhtune magamaminek. Uku unustas oma kaisuka allkorrusele.
- Oh! I forgot my Mõmmi!
- (Nägu nagu Toy Storyst Bullseyel) ??? ... I go and bring it to you?
- That's fine. Thank you!
Väheke ennast kogununa Mõmmiga tagasi.
- Parlevuu fransee ossii? Sprehhhen si doitššššš?
- Eeee, mis see veel on?
- Prantsuse keel ja saksa keel.
- Ooo, maailmas on palju keeli...
- Ja, ikka hea hulk.

Tundub, et need päevad, kus me Niciga vahel inglise keelt klatšimiseks kasutasime on möödas.

Kadunud sall

Need akadeemiliste inimeste ajud töötavad ikka vähe teistmoodi. Eelmise viisaastaku maili-sõda oli ajendatud kondoomiaparaatide paigutusest, kusjuures teavitusmaili, kus nad lõpuks oma asukoha leidsid, ma ei saanudki. Ehk täitsa teadmatuses elan :)

Jooksva viisastaku feimikasti tegi linnukese kellegi õnnetu kadunud sall. Nimelt keegi teine hea südamega inimene saatis laiali meili teatega leitud sallist. Kellelgi kolmandal viskas üle, et talle sellist rämpsu kasti saadetakse ja saatis vastu rämpspalve sellist rämpsu mitte enam saata. Nii need pallid veerema lähevad.

Keegi pistnud prõõkama septembris, kui terve ülikool järjekindlalt viagra-reklaame sai. Mina ka mitte, kuigi itindust õpetaval ülikoolil peaks piisavalt kompetentsi olema, et selline jama meiliserveris juba ära lõpetada. Ma tegin lihtsalt Outlooki rule'i. Salli teemal olen ma nüüdseks juba rohkem meile saanud kui viagrast :)

Vannis

Kaks paksu, st Uku ja Fay, istuvad vannis. Peale poolt päeva ligunemist on suhteliselt ootuspärane, et vannivesi kipub jahedaks muutuma. Suur vend keerab vee vähe soojemaks ja kraani lahti. Hoiatus "Kuum vesi" tõlkub kõigi väikeste õdede keelde, kui "proovi oma näpuga järgi".
Vesi päris põletav ei ole, aga paneb väikese õe nentima siisi: "Uhhh! Warm!" ("Uhhh! Soe!"). Ning tips asub hoolega veejoa peale puhuma.

Kui palju on su's veel eestlast?

Kunagi üks staazikas väliseestlane nentis, et enamuse immigrantide elus on periood, kus sünnimaaga hakkab side nõrgenema, aga kodumaal oled ikka veel välismaalane. Esimene indikaator on see, kui hakkad kroonides hindu eurodesse ümber arvestama, ikka 150 krooni on umbes 10 eurot :)

Täna ma tulin teise hea testi idee peale - igal rahval on oma eritoidud näiteks tassisin ma kunagi kolleegi prantslasest kaasale Pariisist kuivatatud vorsti, soomlastel on oma karjalapirukad jne. Minu postkasti maandus üleskutse avaldada oma eelistusi Eesti toitude osas, mida võiks skandinaavlaste poe riiulitelt-lettidelt leida. (Luxemburgi Eesti Seltsi lehelt leiab peegelduse ka.)

Ja ma hakkasin mõtlema, mida ma siis tahaksin. Purgisuppe? Ei, mul õnnestus isegi tudengiaeg pea prugisupivabalt mööda saata :) Õlut? Ökoinimene õlleparadiisis ja tassib veel 2000 km tagant õlut? Tangaineid nagu tatar, helbed, manna? Kodutee peale jäävast ökupoest saab neid igas mastis. Shokolaad? Kui keegi tahab, siis ma võin oma laste jõulupakikommid vahetada Belgia käsitööshokolaadi vastu suhtes 2:1. Leib? Teen ise ja, tehke, mis tahate, tööstustoodang ikka käsitöö vastu ei saa :) Liha-kala? Hollandlaste maatje on täitsa heeringas, aga mulle on alati maitsenud ABBA purgiheeringad rohkem ;) Sprotid olen ma juba kord elus peale paariaastast laagerdamist ära visanud. Vorstiga meenub mul alati Võru LK tehnoloogi väide, et doktorivorst on puhas raiskamine, kuna sinna läheb 50% liha. Kohukesi? Neid saab juba Brüsselist, ainult ma ei ole viitsinud viimase kuue aasta jooksul neile järgi minna. Vaevalt, et see trend tulevase kuue aasta jooksul muutub. Kui keegi, näiteks vanemad, koju kätte toovad, siis sprotisaatus neid ei taba.

Ma tahaks hoopis metsmaasika toormoosi ja muid koduseid moose. Marineeritud kuuseriisikaid. Soolatud metsaseeni. Pudelisse-purki pandud pohli ja jõhvikaid. Aga neid peab vist ise minema koha peale tegema. :)

Rahvusvaheline jääkarude päev

Üldiselt tundub, et meie pere vaatevinklist võetuna võiks kevad tulla küll. Uku võttis üks päev kätte ja pani väljaminemise eesmärgil lühikesed püksid jalga. Päike soojendas läbi aknaklaasi tõesti päris mõnusalt. Ainult väljas oli siiski ainult 4-5 plussipügalat.

Ettepanekusse pikemad jalavarjud jalga tõmmata suhtus ta suuremat sorti umbusuga. Nii saigi ta õue lastud lühikeste pükstega. Õueskäik piirdus see kord rekordilise veerandtunniga. Aga see eest on ukusugustele pühendatud tänane päev - täna on nimelt rahvusvaheline jääkarude päev :)

Vabariigi aastapäeva eel

Kui meil õnnestub Niciga lapsed "kuhugi", tavaliselt vanaisa juurde, ööseks ära sokutada, siis on meil alati kohustuslik kahepunktiline programm - süüa kuskil ja nautida kultuuri.

Esimese punkti täitmine Belgias probleeme ei tekita. Kultuuriprogrammi osas olime me aga juba mõnda aega tahtnud Frost/Nixonit vaadata. Suur oli me üllatus, kui ühestki suurest kinost me filmi, mis kõigest natuke üle kuu tagasi alles jooksma hakkas, ei leidnud. Kõige lähem koht vaatamiseks oli Gendi kultuurfilmide kino. Ikkagist kultuursed inimesed :)

Kuna me Genti kella viieks pungestada ei viitsinud, siis me käisime hoopis Antwerpeni kultuurfilmide kinos Mickey't vaatamas. Vääris vaatamist ja kuulamist. Nagu Nic ütles, et soundtrackil polnud küll pea ühtegi lugu, mida ta ei teadnuks.

Reedel paastuajale mõeldes

Hollandlastel on terve rida "hädasid". Aga vahel nad siiski komistavad pärli otsa ka. Nende kodussünnituse süsteemi ees teen ma sügava kummarduse. Nüüd on hollandlased ilmutanud uue filmi - Meat the truth. Eesti loomakaitsjatele (ja rohelistele) hea vihje, kuidas suhteliselt marginaalse karusnahastatuse juures vähe rohkem kandepinda omavate teemadeni jõuda.

Näituseks Belgia veggiedonderdag (e vegetaarne neljapäev) annaks Hollandis efekti, mis võrduks miljoni auto teelt eemaldamisega. Mul oleks ettepanek veel kõik hollandlased korralikeks katoliiklasteks kasvatada :) Kodusel postil pean ma ainult maha vaikima, et Nici jäle nimekaim vegetaarlust propageerib.

Kraabi ja kraabi

Minu arust külm, jää ja lumi jälitavad mind. See tähendab, et nad on mu järjekodselt maamunalt üles leidnud.

Lumi on tore, aga pidevalt autot jääst välja kraapida-sulatada üldsegi mitte. Ma olen täiesti valmis selle mugavuse nimel vihma taluma. Valged käekesed ei ole harjunud enam seda tööd tegema. Kuigi ma õpetasin hiljuti muiates Nici, et auto saab kõige lihtsamini lahtise lume alt kätte väikese harjaga. Ask the expert! Naabrimees vaatas, manas heureka!-ilme ette ja läks tõi samuti harja. Ega kõik Kalevipojad ole, mõni peab siili rolli ka täitma.

The devil is in the details

Oi-oi-oi, lisaks majandusele on äripäeval ka raskusi Euroopa kaardistamisega rahvuslikul alusel. Huvitav mida üks hollandlane arvab, kui tast kirjutatakse pealkirja all laisk flaamlane ja usin eestlane?

Tõsi, natsionalism pole popp, on teine päris poliitilise ebakorrektsuse piirimail kõlkuv nähtus. Siiski algab ja lõpeb Euroopas elu rahvusega. Nemad-meie. Mitmes variatsioonis ja erineva kujundusega nagu birkenstocki plätud, aga oma olemuselt siiski ühed plätud kõik.

Kuu varjukülg

Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.

Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.

Pühapäev koogiga

Jäätisest jääb sageli munavalgeid üle ja nendega peaks ka midagi ette võtma. Nami-namist leidsin kuue munavalgega koogiretsepti, millest tegin oma versiooni - kakao ja kohupiimakreemiga.

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Ilus poisslapse nimi

Uku joonistab dinosaurusele väikest venda.
- Emps, ma tean ühte ilusat poisinime - Jeesus!
- Aaa, kas sa veel mõnda tead?
- Tean küll, aga praegu ei tule meelde... Kes see on?
- Kass.
- Ja mis kassi nimi on?
- Miisu.
- Oi, ilus nimi! Kas see on poisi või tüdruku nimi?
- Kassitürduku nimi.

Eesti Belgia telekas

Kohe terve pikem saade aprilli kübersõjast Eestis.

Nic tegi ennustusvõstluse: mitu inimest talle nädala jooksul ütleb, et ta peab pühapäeval telekat vaatama. Praegu näitab counter 2. See on hea kultuuriinimese test ka, kanvas positsioneerib vähemalt ise ennast kui dokumentaali ja väärtfilmikanalit. Ehk palju meil kultuurseid inimesi tuttavate seas on. :D

Protsentarvutus

Kuigi ma alati armastasin raalaineid, on mul keemia tundidest vähe külge jäänud. Esiteks mäletan ma mingeid segusid dispersioonid, suspensioonid ja ...pantaloonid :D. Selle viimase lisandi pärast mulle need tõenäoliselt meelde jäidki.

Teiseks soovitas kemmaõps, kui arvandmed näitavad ebasobivaid trende, kasutada protsente. Postimees tundub täna ka sellest soovitusest inspiratsiooni saavat. EU originaalpaberi leheküljel 7 on kena tabel, 2008 ja 2009. aasta prognoosideks vastavalt 1 ja -1.8%. Ja siis kirjutab posti toov mees: "Eeldatavalt väheneb sisemajanduse koguprodukti (SKP) juurdekasv Euroopa Liidus 2009. aastal umbes 1,8 protsenti, /-/." Kui mina veel koolis käisin, millest on hea jupp aega möödas, oli 1-st 1.8% 0.018. Ehk 2009. aasta prognoos oleks nagu 0.982% majanduskasvu.

Aga ei ole ju. Käesolevaks aastaks prognoositakse hoopis koguprodukti kasvu vähenemist -1.8 protsendini aastas. Majanduskasvust saab majanduslangus. Esiteks on oluline vahe, kas mingi näitaja kahaneb 1.8 protsenti või kahaneb -1.8 protsendini. Teiseks tuleb kasvust rääkides kahanemist-langust ikka negatiivse arvuga tähistada. Alternatiivina, kui "-" märk klaveril kaduma läinud, võib kohe kasutada majanduslanguse väljendit. Postimehel on protsent ja protsendini sassis nagu Kört Pärtli särk, analoogset vassimist on artiklis veel kuhjaga. Huvitav, miks ma eriti eestikeelset majandusajakirjandust ei armasta? :)

Šokikunst

Naljakas, kui natsionalismisüüdistustele reageerivad eestlased sageli väga valuliselt, siis päevalehed ja err.ee ei kosta kõppugi sellest, et üks tšehh nimega David Cerny Eestimaa sirbi ja vasara alla paigutas :) Ega tõenäoliselt polekski uudisega tegemist, kuigi teos sisaldab veel märksa tundlikuma Bulgaaria-tüki, aga suuremõõtmeline teos ripub Brüsselis ühes institutsioonide hoones laiale publikule imetleda.

Belglased kekkasid uudistes küll oma pooleldi nahka pistetud šokolaadikarbiga. Eks nälgivad kunstnikud taha ka midagi haugata.

Lumi on sulanud, elagu lumi!

Ajaloolised sündmused peab jäädvustama - nimelt tuleb amelikult kuulutada lõppenuks mu Belgiaelu kõige pikem lume- ja külmaperiood. Kaks nädalat sai lund näha ja külma tunda, tavapärane keskmine neli lumepäeva aastas sai seekord kuhjaga ületatud. Juhtunu erakordsust kinnitab veel fakt, et jääkaru reinkarnatsioon Nic pühapäeval arvas, et vahelduseks võiks ilm vähe soojemaks ka minna.

Maja soojapidavuse ja radiaatorite piisavuse seisukohast sai nüüd hea testi teha. Vaatamata sellele, et küttekehade võimsus on eluruumi pinna jaoks piiri peal, kütab küll. Täitsa piisavalt. Kui veel kamina küdema paneb, siis võib paljalt ringi lipata.

Aga eilseks olid ka viimased lumeriismed varjudest sulanud e tuleb jälle soojaga ennast harjutada. Et shokk liiga suur ei oleks, tähistasime me seda koduse jäätiseteoga, mis pühkis väiksed kahetsuseohked esimese lusikatäiega.