Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Fotojaht: suur suvi

Seekordse jahiseeria alapealkirjaks on suurt suve otsides. Aeeee, suvi, kus sa oled?! Aaa, siin sa oledki! :)

Tegelikult on suure suve tunnuseks külaliste rohkus. Suvi on hea vabandus kutsuda külla sõpru ja sugulasi. Näiteks vanaema-vanaisa Eestist. Või Manni märksa lähemalt. Kena on, kui sõbrad tulevad oma koogi ja instrumentaariumiga. Kook tegelikult ei olegi nii oluline, kui intrumentaarium piisavalt äge on.

Müüt Eesti naine

Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.

Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.

Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.

Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.

Tavaline anomaalne elu

Ma olen seda trafaretset ütlemist "kõik on mõtlemises kinni" päris palju kuulnud. Öökimaajav fraas, aga sellest ei saa muidugi midagi paikapidavuse kohta järeldada. Ma täitsa usun, et mõtetega saab mägesid liigutada. Ma kardan, et vahel rohkemgi kui fraasi sagedased kasutajad. Mul on lihtsalt praktilised kogemused. Näituseks Fay olin ma oma mõtetes juba sadu kordi kodus ilmale toonud, kui ma veel reaalset rasegi polnud.

Siiani olen ma alati tõdemises, et kui midagi kõvasti tahta, siis see juhtub, tuge leidnud. Viimasel ajal aga paneb mõtte jõud mind ka kartma. Suurte muutuste keeristorm murdis Uku palavikuga maha. Kõrge palavikuga, ma registreerisin lausa 40.2. Vanni ta minna ei tahtnud, aga nõudis shokolaadikooki :), kuigi nägi väga äpu välja. Kunagi ma kuskilt (väga täpne viide, eksole?) lugesin, et haige olemise kergendamiseks tasuks teda mõtteis beebina kätel kiigutada. Oli see nüüd mõtetest või lihtsalt põletas organism viiruse "kõrgel tulel" kiirelt läbi, aga natuke jahmatama võttis küll järgmisel hommikul rübliku täiesti normaalne tuppasadamine: "Oi, ma tunnen ennast paaalju paremini."

Ma olen mitmeid kordi näinud unes Ukut arhitektnia, aga ma ei ole seda isegi Nicile maininud. Ja arhitekti kutse ei ole minu unelm, ma tahtsin väiksena moekunstnikuks või ornitoloogiks saada. Eile istusime me kahekesti diivanil ja jutt veeres elukutsetele. Ma muuhulgas uurisin, kelleks Uku saada tahab. Politseinik, tuletõrjuja ega kosmonaut ei tulnud kõne alla. "Ma hakkan maju joonistama." Mingit mitteparanormaalset seletust mu haugimälust leida ei õnnestu. Ja nüüd ma elangi teadmises, et tuleb ette vaadata, mida oma lastest mõtled.

Fotojaht: jaan

Jaan ja tuli, jaanituli. See on midagi, millest ükski eestlane mööda ei saa. Kui ikka vähemalt kaks eestlast kokku saab, siis tehakse tuld. Kui üks eestlane, siis pannakese kamin küdema.

See aasta sai päris jaanikul ära käidud. Brüsselilähedases "tagaaias". Tõestuseks Ukule, et eesti keele rääkijaid on rohkem kui üks.

Uku vaatas mõtlikult tulel ringi ja ütles papsile: "Eesti keel on ikka imelik..."
Paps kinnitas: "On jah, aga sa ju räägid ka."
"Ei, ma ei tea."
Vahepeal on õde ligi tulnud ja ütleb sõna sekka:"Tatataa, emmmm ähhh! Heee!"
"Aga õde räägib vabalt eesti keelt!"

Õhtujutt

Jalgpall on läbi ja N paneb teleka kinni. M on juba kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal. N võtab öökapilt raamatu ning asub nohisedes lugema.
- Damn, meil jäi õhtusöögist vorsti üle. Ma lähen söön selle ära.
Võtab vähemalt 20 sekundit aega, et unesegane M jagaks matsu ja meenuks, et vorsitükk maandus juba prügikastis.
Varsti tuleb N matsutades tagasi.
- Ei söö kõike mu salaamit ära.
- Ma ei söö salaamit, vaid vorsti.
- Aga ma viskasin vorsitüki ära...
- Ma tean, ma kookisin selle prügikastist uuesti välja. Mul oli raamatus juttu hot dogidest ja ma pidin jupi vorsti saama...

Fotojaht: valgus

Valguse teema pani mul juba nädala alguses kummitama Gunnar Grapsi laulu. "Valgus! Siniheleroheline valgus!" Sest kõigist võimalikest assotsiatsioonidest oli kunagi mu Ukraina päritolu kollegi esimene kommentaar Gunnar Graps.

Ning kuna see nädal on näha olnud peamiselt halli valgust, mida ma pildistama ei kipu, siis pildid on eelmisest nädalavahetusest dinosaurustest. Kõrvale tasub Youtubest GG-d kuulata :) Valgus mängib mulje tätmises suurt rolli, kollane T-Rex näeb päris pehme ja ohutu välja. Sinine see eest ehmatab täiega.

Jalgpalliõhtu põikega ajalukku

Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.

Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.

Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)

Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!

Fotojaht: A nagu dinosAurus

Mis on Euroopa dinosaurusehullu unistus? Brüsseli dinosaurusenäitus. Nii võetakse õde ja emps-paps ning minnakse loodusloomuuseumi.

Poolteist flaami õpivad eesti keelt

Nic ostsis juba ammu mingit helikandjal vestmikku, mida oleks hea autos kuulata. Korralikuks laua taga õppimiseks pole tal eriti mahti, siis selline papagoi meetod on ikka parem kui mitte midagi. Eelmine nädal ta leidis, mida otsis. Loomulikult tuli CD tellida, sest kogu laos olev tiraaz oli juba läbi müüdud :D

Eile sai ta oma CD kätte ja asus kodus kohe õppima. Uku muidugi tuli ruttu appi. Mängima :) Õppis numbreid ja kehaosi. Kordas sõnu ja fraase. Nalja sai nabani.

CD (eesti keeles): Kas siin on ohutu ujuda?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Ah, et haisid pole.

CD (eesti keeles): Mis kell on?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Oi, et ma peaksin juba ammu voodis olema.

CD (eesti keeles): Vabandust.
Uku (kordab järgi): Pardondust.

Jogurtitegu

Seoses kolimisega tekivad alati paratamatult ka uued naabrid. Me üheks uueks naabriks on mahepiimakarja talu. Ehk ehedat piima on meil vabalt käes. Teisest küljest sain ma ämmalt päranduseks jogurtimasina. See nädalavahetus said need kaks tahku me uuest elust kokku. Pühapäeva hommikuks valmis esimene oma jogurtilaar. Õhtuks on paar potti veel järgi.

Nüüd ma ootan, kuni üks viieliitrine pudel mahla alt vabaneb, sest järgmine tegemine koduses piimatööstuses on kohupiima valmistamine. Suur kohupiima plaadikook...

Fotojaht: unistamine

Ma olen sündinud väikekodanlane. Mu ema meenutas just hiljuti, et juba väikesest peale unistasin ma kolekangesti oma majast. Me elasime Õismäel, aga kõik suved saatsin vanaema juures Mulgis mööda, siis sellise kontrastse kivi-looduse tausta juures oli see minu arust täiesti mõistlik unistus. Ei ole ma linnainimene, Pariisis kordas proovisin juba järgi. Ikka lapike muru, ürdiaed ja taevas seal kohal. Kaks esmanimetatut ning saun on veel, nagu pildilt näha, realiseerumata unistused. Olemasolev "Väike Munamägi" on aga väikeste marakrattide unistus.