Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.
Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.
Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.
Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.
No comments:
Post a Comment