Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.
Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.
Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)
Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!
2 comments:
Ja ma sündisin sel aastal. Veider.
Ehheee, need on momendid, kui ma oma vanusega tõtt vaatan. Pereklubis keegi väitis, et nad tegid volbriks kevadisi pildikesi koolis. Mina mäletan maikuisteks ettevalmistustena punaseid lipukesi :D
Post a Comment