Kuidas minust peaaegu kriminaalkurjategija oleks saanud

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest õhtust, kus mu vanemad said minu nimele kirja kutsega tulla politseisse karistusseadustiku pisivarguste paragrahvi alusel. Peale telefonikõnet järgmisel päeval politseisse selgus, et asi puudutab bensiinivargust ühe Ford Escordiga selle aasta augustikuus. Seega olen ma igati globaalse haardega bensiinivaras.

Aga - ja siin on palju "agasid":
- ma ei ole kunagi olnud selle auto omanik, vaid koos emaga tehnilises passis märgitud kasutajad. Omanik oli minu isa;
- mu vanemad müüsid Fordiloksu maha aastal 2004 (kaks tuhat neli);
- ma kolisin Eestist täiesti ametlikult ära st minu aadress rahvastikuregistris vastab tegelikkusele. See juhtus juba aastal 2002;
- mu jalad pole Eesti pinda kolm aastat puutunud.

Ma olen kõnesoleva Fordiga sõitnud küll kauges minevikus, kusjuures päris palju ka paranduse vahet. Ehk päris üllatav, et selline ront veel liigub. :) Teisalt on imestamisväärne, kust küll võtab Eesti politsei oma andmed? Veel üllatavam on, et sellise informeerituse juures mõni kuritegu üldse suudetakse lahendada. Muidugi avab vähemalt neljaastane mahajäämus kasutatavates andmebaasides omakorda huvitavaid väljavaateid, selle infoga peaks ometi midagi ette võtma. Midagi kasulikku :)

Pirin

Vahelduseks peab virisema ka. Esiteks mul on küsimus, kaua kestab olümpia periood. Kuni järgmise olümpiani? Sport.err.ee saidil oli märge, et olümpia perioodil väljamaal videoklippe ei näe. Mina, blond, arvasin, et olümpia lõpeb lõputseremooniaga. Tänaseni igastahes on olümpiaperiood täies õitses ja ma ei ole ikka veel näinud Kanteri autasustamist näituseks.

Ma võin ainult Eesti rugbit terevisioonis nautida, aga kahjuks on seal illustreerivat pildimaterjali vähevõitu. Ja Eesti rugbi puhul huvitab mind kõige enam nende särk. See on ilus ja Nic soetaks omale juba ammu ühe eksemplari. Normaalinimese suuruses.

Teiseks ei näe ma ETV saadete arhiivist midagi. On nii vajalik internetikiirus, Flash Player ja igasugu scriptid lubatud. Aga bittigi mu'ni ei jõua. Kuigi varem olen ma sealt saateid vaadanud. Terevisiooni ma vaadata ei tahaks, see rugbilõik oli tegelikult nii uimane, et ma pidin lõunapausil võileiva taga magama jääma, aga Aunaste ja Treufeldti saateid vaataks vahel.

Jipiii!

Kuskil suvel treisin ma paberit ühe konverentsi jaoks. Isegi mu vanemad natuke kannatasid selle all, sest päevad venisid pikaks ja muidu jutupuhumiseks jäi aega väheks. Aga nüüd tulevad neile topeltsuured tänud lapsehoidmise eest. Paber on konverentsi kavas ja mina novembri lõpus Pariisis.

Sügis ja mina Pariisis ja veel täiesti asjalikul eesmärgil - suunurgad ütlevad kõrvadele tere.

Nädalavahetuse jutud

Kui inimene usub tingimusteta seksi olemasolusse, siis on ta viimaseks sünnipäevaks saanud lõbumaja kinkekaardi.

Suur aastalaat toimub igal aastal oktoobri esimesest reedest alates lugedes kolmandal esmaspäeval.

Ei ole midagi piinlikumat, kui kuulata juubilarile pühendatud ülistuskõnet, kus ülemaailmse rahu, Brüssel-Halle-Vilvoorde küsimuse, ökokatastroofi ja Aafrika näljahäda kõrval suudad sa personaalsemat sidet juubilariga leida üksnes jalgrattaspordis.

Keele aasta

Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.

Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.

Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.

Beebid räägivad eesti keelt

Suure vena õpetamise kirg avaldub kõige selgemini õe juures.
Uku näitab oma uut kirjapulkade karpi: Näe, pliiats!
Fay (ajab näpu püsti): Kijk!
Uku: Eei, ütle vaata!
Uku: Nööp! Üks, kaks, kolm!
Fay korrutab ikka: Kijk!
Uku seekord hollandi keeles: Eeemps! Ütle õele, et ta peab eesti keeles rääkima! Beebid räägivad eesti keeles!
Emps: Jah? Aga järsku õde pole enam beebi?
Uku: On küll!
Viimasega õde ei nõustu ja avaldab oma pahameelt valjuhäälse tatata-misega.

Elu plastita

On üks asi, mis mulle esimestest päevadest peale uues kodus meelehärmi teeb. Kilest prügikotid, toodad prügi ja siis paned veel kotti ka. Vanas kodukohas olid konteinerid, plastist küll, aga tugevad ja praktiliselt elu lõpuni kestvad. Kuna ma tahaks prügi siiski väljas ladustada, siis tuli prügikoti kaitsmiseks kasside, hiirte ja lindude eest plastkonteiner osta. Otsides viise oma ökosüdametunnistuse lepitamiseks olen ma hoolikalt vaadanud, mis meil üldprügisse läheb. 90% kile ja taaskasutuseks mittekõlbulikud pakendeid.

Poode ja poes valides on võimalik rämpsuhunnikut oluliselt vähendada, aga ilma plastita elu tundub pea mission impossible olevat. Siiski võttis üks flaami pere ette projekti 20 päva palstikuta. Britid on selle jalgratta juba avastanud, ning BBC hõlma all viinud läbi eksperimendi. Päris 100%-line õnnestumine see polnud, aga häid nippe leiab sealt blogist hulgi.

Fotojaht: kool

Mina läksin kooli hea meelega, eriti peale auväärsesse eliitkoolilapse staatusesse tõusmist. Viimane on mõningase iroonilis-muigava varjundiga öeldud. Nic vihkas kooli ja tegi igasugu trikke, et oma munkade teelt kõrvale hoida. Uku moodustab demokraatliku segu ja suhtub kooli vaheldusrikkamalt: eelmine aasta käis vanas koolis hea meelega, nüüd uude kooli eriti ei kipu. Kas pole veel häid sõpru tekkinud või lihtsalt viskas kool üle... Ehk tegu on nii otseses kui kaudsemas mõistes unfinished businessiga.

Siiski "turnimise" tunnis talle meeldib. Ja jalgrattaga kooli sõita. Matemaatikat meeldib aga kodus empsi-papsi varvaste peal teha. Rehkendusega probleeme pole. Ainult püksid ei seisa jalas. Olgu need lühikesed jalgpallipüksid, vähe väikseks jäänud "strammis kukekad" või igati korralikud põlvjupatsid - alla vajuvad kõik pea ühte moodi. Kui Ukule kooli järgi minna, siis eksimise võimalust ei ole. See poiss, kel püksid kõige madalamal rebadel, on meite.