Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.
Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.
Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment