Ettepanek veebitrialitele ja marketööridele

1. Ei maksa ennast heidutada mõnede rahvaste soovist suhelda vahetult. Internetti esineb planeedil Maa laialdaselt, isegi UN klassifikatsiooni järgi vähimarenenud riikides (least developed countries).

2. IP aadressi järgi saab tavaliselt raskusteta tuvastada, kus surfaja füüsiliselt asub. Ei ole mõtet lasta väljahüppavaid küsimustikke suvaliselt lahti, kui küsimustik on suunatud üksnes konkreetse geograafilise piirkonna elanikele. Muul juhul arvestage eelmise punktiga.

Ma olen lihtsalt tüdinenud küündimatust saastast, spämmige, aga tehke seda vähemalt mingilgi arvestataval tasemel. blog.tr.ee on lausa tipp, Postimehe küsitlustest sai vähemalt pop-up blokkeriga lahti.

Sinterklaas, mu kangelane!

Uku tuleb kööki asjatama ning tilgutab kogemata pakist kallates paar tilka apelsinimahla maha.
- Oi-oi-oi, nüüd Sinterklaas ei tule!
Läheb võtab lapi ja nühib põranda ruttu puhtaks. Ohkab seepeale südamest.
- Uhhh!
Lapsed lasteks, aga emmed-issid on kõige suuremad Sinterklaasi fännid :)

Prrr...

Täna hommikul proovisin ma muutuva kliimaga keskeuroopalikult toime tulla. Panin paksema salli kaela. Siiski osutus ilm mu arvamisest külmemaks ja oleks pidanud hoopis kampsuni kapist välja otsima või paksema jaki nagist võtma...

Tegelikult mulle tundub, et isegi Kesk-Euroopas elavad põhjamaalased on ilma ja eelkõige valguse suhtes tundlikumad kui aborigeenid. Nii mina kui ka rootslasest kolleeg soigusime juba mõnda aega tagasi, et pime on ja sügis tuleb. Teised kehitasid õlgu ning võtsid olusid, kui objektiivset paratamatust. Oma üüratus lootusetuses võidelda talvest vähkkasvajaga muutuvad kõige masendavamaks just säravselged päikeselised sügisepäevad nagu täna satub olema. Ainus talutav sügis on udune ja udutav Pariis. Jah, mu igasügisene Pariisi-blues on kohal, kindel sügise märk.

Kultuuride konflikt

Eile tuli mulle meelde koht ühest Theo Maasseni sõust, kus ta rääkis Hollandi pressis täiesti kajastust leidnud juhtumist. Nimelt perearst (mees) tervitas oma naispatsienti, kes juhtus olema moslem, kättpidi. Asjast sai lõpuks peaaegu rahvusvaheline skandaal.

Nüüd on mul isiklik kogemus nn kätlemiseõppetund omast käest võtta. Ma tean seda tava, aga oma õhtumaises kultuuriruumis on mul siiski raske seda aktsepteerida. Ju ma vaikimisi eeldan, et siin ma puutun kokku teatud käitumisstruktuuri ja -kultuuriga. Esimene emotsioon on ikka "on alles mats!". Mulle tundub, et vähemalt mingi iva oli selles ajalehest loetud uuringus küll, mille lõppjäreldustes tõdeti, et multikultuursus muudab inimesi üksildasemaks ja tekitab rohkem meelehärmi kui rikastab maailmapilti. Sest kaua ma selle tüübiga ei suhelnud ja ega teisedki "kristlased" seda teinud. Inimene on sotsiaalne loom ja meie-tunne vähemalt klaas-käes-üritustel mängib olulist rolli.

Kunagisel Petseri kloostri külastusel ajasime me kogu klassiga (justnimelt kogu klassiga, tüdrukute klass oli :) seelikud selga, ega näinud teksadest loobumises ohtu oma inimõigustele ja identiteedile. See võib olla päris shokeeriv elada konservatiivse araablasena keset Lääne-Euroopat ja seista iga päev silmitsi juhtumitega, mis murravad nö lahtisest aknast sisse. Theomaassenlikult - milleks siin elada, kui kõik nii paha on...

Pool aastat

Jippiiii, jälle sünna. Seekord sain ma kingituseks kõrvitsa ja sellest tegi emps püreed! Kõrvits on tore patsutada, aga maitses teine kehvalt. Mina ei saa aru, kuidas mamps-paps kõrvitsasuppi sõid ja koleheaks seda pidasid. Siis sõid kõik veel Lieni blogist leitud viigimarja kooki peale.

Poole aastaga olen ma õppinud eeskujulikult rullima. Emps tahab alati voodilinad alla panna, et saab need ka sirgeks triigitud. Lisaks on mul üks hammas! Ja natukene juukseid, nimelt hiinlase moodi pikem tutt keset pead. Kõkutan nagu jaksan, elu on lõbus, eksjuonju?

Stseen sarjast, miks mõni suhe õnnestub

Nic tuli hilja koju, lepituseks pudel champagnet kaasas. Kui nüüd aus olla, siis champagne oli tegelikult ühe äripartneri leidlik viis pakkuda klientidele uue kontori puhul klaasike kihisevat roolijoodikute hulka suurendamata.
- Kas meil süüa ka veel midagi on?
- Ei, täna on suure paastu peaproov.
- Ausalt, vä?
- Kui sa just kuidagi ei saa, siis lumpiaid on kapis. Pane 15 min ahju.
- (Köögi seina tagant) Aaa, 5 minutiks, eks? (lootusrikkalt) ... 50 minutiks?
(Kostub ainult kihistamist.)
- Damn... Tead, just selle pärast ma su'ga abiellusin, et ma ei suuda sind selliste asjadega tibuks tõmmata.

Kuidas Belgia liikluses ellu jääda

Ma olen juba ammu viinud oma õigusfilosoofilisesse maailmavaatesse sisse korrektuurid. Kui õpikud räägivad tava ning tsiviilõigusest, kusjuures vanem neist on tavaõiguslik süsteem, siis minu maailmas algab kõik blondiõigusest. Sõidad ristmikule paremakäe reeglit eirates, kuna sa ei oska arvata, et kahe põõsa vahelt, kust vaevu koer läbi mahub, võiks auto tulla, või pargid umbes 10 manöövriga, tuleb alati manada lai ja särav naeratus ette. Ja sulle naeratatakse vastu, mitte ei kortsutata kulmu! Nic ei uskunud mu meetodisse tükk aega, aga eile õnnestus tal selles veenduda. (Tegelikult peaks muidugi minema ja kuskil parkimist harjutama.)

Mu teine liiklusseadus seisneb belglase orjamentaliteediga arvetamises. See avaldub tõsises psüholoogilises probleemis järgida liikluseeskirju, eriti kiiruse osas. Ja ma saan sellest oma orjahingega aru, mõningates oludes nõuab tõsist pingutust täpselt 50-ga sõita. Aga vahel näeb õige kiirusega kohaliku numbrimärgiga liiklejaid. Siis on kaks võimalust, tegemist on hollandlase või, vähemalt oma arvates, liialt palju õlut manustanud juhiga. Kuna viimane võimalus on tõenäolisem, siis tuleb hoida sellise juhiga topeltpikka vahemaad. Igaks juhuks.

Lõpuks tasub sisse lülitada 40+-radar. Nimelt teooria- ja sõidueksamid on moodsa aja nähtus, keskealine belglane läks lihtsalt pilt näpu vahel politseisse oma lubadele järgi. Nicil on 30-aastase autojuhistaaziga vanaema, kes heal juhul suudab auto käima panna. Õnneks ta isegi ei proovi midagi enamat autoga ette võtta, aga see ei ole absoluutne reegel. Ma olen sõitnud tüübi taga, kes põristas 40ga asulavälisel teel ja samal kiirusel küla vahel jätkates ei suutnud jalgratturist mööda sõita ega vöötraja juures seisvat mammit märgata. Teisalt, ehk miniseelikus blondiini oleks järsku tähele pannud? Imelik, aga eksamiteta ajajärk ei tähendanud erakordselt rohkete liiklusõnnetuste perioodi. Vähemalt absoluutarvestuses. Ju tänane autorohkus kaalub üles paremad juhtide sõiduoskused ja liikluseeskirja tundmise.

Tööjaotus

Emps teeb pannkooke. Paps ootab oma kooki. Tuleb suhkrusuine Uku:
- Papaaa, mängime peitust!
- Oota, ma söön ka ühe koogi ära.
- Aga teeme nii, et sina peidad enda magamistoas ära ja mina söön siin kooki.

Raamatuketikas

Vahel mulle kettkirjad täitsa meeldivad. Ehk 106 kõige mitteloetavamat raamatut, siit leidsin, aga alguse on see veel kuskilt mujalt saanud. Rasvane on loetud ning lugemist väärt raamat, kaldkirjas alustatud oopused ning pruunid on kategooriasse "kaka" kuuluvad.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections- Parandused e.k. Pooleli tegelikult, aga saab lõpetatud :)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad
Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Listis peitub minu konkurentsitu mitteilukirjanduslik lemmik: A Short History of Nearly Everything. Odüsseiast või Iliasest olen keskoolis tükikesi lugenud, Tolkieni pole ma vist küll ühtegi raamatut suutnud korralikult läbi lugeda.

Klaaskuulid

Uku meeltitab papsi:
- Papaaa, tule klaaskuulidega mängima!
- Ma ei saa praegu, ma pean töö ära lõpetama.
- Aga tule ikka klaaskuulidega mängima.
- Ma ei saa, ma pean raha teenima klaaskuulide jaoks.
- Aga mul on juba karbitäis klaaskuule! Tule mängima, emps ehitas ilusa raja.

Pöidlad pihku!

Tänasest läheb jälle aktiivselt valitsuse moodustamine lahti. Seekord mu ennustamise tänamatu töö läks täppi, ma ju ütlesin, et Laterme tuleb tagasi valitsust kokku klopsima.

Shansid on küll väikesed, aga ma siiski loodan, et "riigireform" vähemalt mõnda valdkonda jõuab. Esmajärjekorras töötuabirahade valdkonda. Tegelikult on juba abirahade seostamine föderatsiooni struktuuri reformimisega absurdne, abirahasid jagatakse ühtsete (föderaalsete) reeglite alusel. Kuigi Vallooniale langeb rahalises arvestuses suurim "pirukas", ei ole ma nõus selle teema puhul Flaami-Vallooni küsimust arutama. See on majandusliku jätkusuutlikuse säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Samas hääletan ma ka riigireformi poolt. Riigimehelik mõtlemine pole ainult Eestis defitsiit. Belglasi vaevab samuti orjarahva või vähese peremehekogemusega rahva mentaliteet. Süllesadanud rahaga ei osata midagi muud teha, kui 25000-euroseid dushe ehitada. Absurdseim väide, mida jätkuvalt kuuleb kannab ideed, et Valloonia halvas seisus on rikas Flandria süüdi. Hmm, kui ma makseraskustesse satun, siis on pank süüdi, et mulle laenu andis? Ei ole mõtet raha andjat nüpeldada, parem suunata energia lõpuks ometi rajale, mis aitaks ja sunniks finantssüstidest natuke rohkem välja pigistama, kui seda praegu tehtud on.

Rõõmus äratundmine

Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.

Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.

Karlsson katuselt

Ma ei tea miks, aga millegipärast satun ma Belgias elama õhuspordi lähdale. Minu praeguses kodukohas lennatakse õhupallidega, ma olen parimal päeval lausa 10 palli õhus kokku lugenud.

Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).

Lapsed ostuotsustajana

Uue reklaamiseaduse valguses on viimasel ajal olnud palju juttu laste ning lastele suunatud reklaami osast vanemate ostukäitumise juures. Minu arust on päris palju reklaamist niivõrd lihtsakoeline ning sirgjooneline, et see ainult lastele muljet saabki jätta. Ainus meeldiv reklaam, mis mulle pähe tuleb, on Alonso-Hamilton-Häkkinen reklaam. See reklaam toob mulle meelde Nici esimese saunaskäigu minuga, kui ta suutis vähemalt kümme korda 15 minuti jooksul "Siin on palav, uhh!" öelda.

Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.

Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.

What kind of coffee are you?

You Are a Frappacino

At your best, you are: fun loving, sweet, and modern At your worst, you are: childish and over indulgent You drink coffee when: you're craving something sweet Your caffeine addiction level: low

What Kind of Coffee Are You?

Hahhaa, läheb isegi täppi, kuigi mu kohvisõltuvus on nii madal, et ma pole säherdusest kohvijoogist kunagi miskit kuulnud. Peaks järgi proovima.

Üleöö

Vaikselt, salamisi, üleöö ja tasapisi on Fayl esimene hambakene kasvamas.

Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)

Elust ja tagajärgedest

Aksioom 1. Inimesel, kui ta pööningukorrus töötab tõrgeteta, on õigus end ära tappa.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.

Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?

Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.

Viiekuune

Kolmapäeval oli mul jälle "sünnipäev". Beebi on täitsa tore olla, saab iga kuu sünnat pidada, mitte kord aastas nagu vend.

Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.

Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.

Ukul on pruut

See oli nimelt suurim uudis eilsel lastevanemate koosolekul. Ainus paar klassis ja üks on muidugi Uku. Hahhaa, Marieke ja Uku.

Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.

Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.

Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.

Varakevadeks katus peale

Kui tööd tehakse, siis maja kerkib. Ei ehituspuhkusele!



UGPDEvHEww