Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.
Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.
Wednesday, September 26, 2007
Monday, September 24, 2007
Karlsson katuselt
Ma ei tea miks, aga millegipärast satun ma Belgias elama õhuspordi lähdale. Minu praeguses kodukohas lennatakse õhupallidega, ma olen parimal päeval lausa 10 palli õhus kokku lugenud.
Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).
Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).
Sunday, September 23, 2007
Lapsed ostuotsustajana
Uue reklaamiseaduse valguses on viimasel ajal olnud palju juttu laste ning lastele suunatud reklaami osast vanemate ostukäitumise juures. Minu arust on päris palju reklaamist niivõrd lihtsakoeline ning sirgjooneline, et see ainult lastele muljet saabki jätta. Ainus meeldiv reklaam, mis mulle pähe tuleb, on Alonso-Hamilton-Häkkinen reklaam. See reklaam toob mulle meelde Nici esimese saunaskäigu minuga, kui ta suutis vähemalt kümme korda 15 minuti jooksul "Siin on palav, uhh!" öelda.
Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.
Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.
Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.
Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.
Friday, September 21, 2007
What kind of coffee are you?
| You Are a Frappacino |
 At your best, you are: fun loving, sweet, and modern At your worst, you are: childish and over indulgent You drink coffee when: you're craving something sweet Your caffeine addiction level: low |
Hahhaa, läheb isegi täppi, kuigi mu kohvisõltuvus on nii madal, et ma pole säherdusest kohvijoogist kunagi miskit kuulnud. Peaks järgi proovima.
Üleöö
Vaikselt, salamisi, üleöö ja tasapisi on Fayl esimene hambakene kasvamas.
Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)
Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)
Tuesday, September 18, 2007
Elust ja tagajärgedest
Aksioom 1. Inimesel, kui ta pööningukorrus töötab tõrgeteta, on õigus end ära tappa.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.
Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?
Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.
Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?
Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.
Sunday, September 16, 2007
Viiekuune
Kolmapäeval oli mul jälle "sünnipäev". Beebi on täitsa tore olla, saab iga kuu sünnat pidada, mitte kord aastas nagu vend.
Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.
Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.
Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.
Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.
Friday, September 14, 2007
Ukul on pruut
See oli nimelt suurim uudis eilsel lastevanemate koosolekul. Ainus paar klassis ja üks on muidugi Uku. Hahhaa, Marieke ja Uku.
Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.
Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.
Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.
Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.
Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.
Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.
Monday, September 10, 2007
Wednesday, September 05, 2007
Dinosaurusearmastus
Mul oli kunagi lasteaias peika Priit. (Tegelikult me elasime lähestikku ja vanemad töötasid koos Mustamäe mändide all.) Priidu suur kirg oli dinosaurused, me käisime ka teineteisel külas ning kõigist ettevõtmistest meenub mulle Priidu maalitud suur rasvane sinine brontosaurus. Kusjuures minu isa andmetel, kes kohtab vahel Priidu isa, ei ole Priit tänapäevalgi väga kaugel dinosaurustest, nimelt studeeris ta bioloogiat ning tegeleb biokeemiaga.
Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus või lihtsalt kokkusattumus, aga mu elus on jälle üks paadunud dinosaurusefänn. Uku tuli esimesel päeval koolist koju ning ma sain teada, et Winnie Puhhi klassis on oranz dinosaurus. Eile poes valis ta kõigist DVDst just dinosauruse oma välja, kuigi meil üks dinosauruse plaat juba on. Meil on neli dinosauruse raamatut. Me joonistame valdavalt dinosaurusi. Magama minnes võetakse lisaks mõmmile kaks kummist dinosaurust voodisse. Üldse on suuremaid-väiksemaid dinosaurusi meil esinduslik kollektsioon. Ja nii juba pool aastat, mis väikese inimese elus on pikk aeg.
Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus või lihtsalt kokkusattumus, aga mu elus on jälle üks paadunud dinosaurusefänn. Uku tuli esimesel päeval koolist koju ning ma sain teada, et Winnie Puhhi klassis on oranz dinosaurus. Eile poes valis ta kõigist DVDst just dinosauruse oma välja, kuigi meil üks dinosauruse plaat juba on. Meil on neli dinosauruse raamatut. Me joonistame valdavalt dinosaurusi. Magama minnes võetakse lisaks mõmmile kaks kummist dinosaurust voodisse. Üldse on suuremaid-väiksemaid dinosaurusi meil esinduslik kollektsioon. Ja nii juba pool aastat, mis väikese inimese elus on pikk aeg.
Tuesday, September 04, 2007
Kakskeelsusest emotsionaalsemalt
Sattusin artiklit kakskeelsusest lugema. Mind valdas jahmunud hämmastus. Huvitav, kas seal artiklis kajastub tõesti kogu eestikeelne kakskeelsust puudutav know-how dr. Lindström isikus...
"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."
Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.
"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."
Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.
Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)
Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.
Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?
"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."
Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):
"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."
Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.
"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."
Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.
"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."
Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.
Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)
Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.
Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?
"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."
Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):
"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."
Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.
Monday, September 03, 2007
Elevandiluust tornist väjudes
Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.
Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.
Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.
Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.
Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.
Subscribe to:
Posts (Atom)
